Naine kui väärtuste kandja
Enne, kui asuda vaagima selle üle, kes, milleks ja kui palju tahab ja suudab olla väärtuste kandja, tuletame meelde, mis on väärtused meie jaoks. Seletades lahti mõistet „väärtus" saame märkida, et väärtused näitavad, mida inimesed hindavad, mida nad peavad tähtsaks seoses elu ja tööga. Väärtused on meie otsuseid ja käitumist suunav jõud. Väärtuste lahterdamisel kasutatakse erinevaid aluseid. Siinkohal toon sellise jaotuse:
1. lõppväärtused (eesmärgid, st seisundid)
2. tugiväärtused (vahendid eesmärkide saavutamiseks)
Lõppväärtused:
elutarkus, eneseteostus, eneseaustus, tervis, küps armastus, pere turvalisus, rahu kogu maailmas, sisemine tasakaal, tõeline sõprus, vabadus, võrdsus, õnn, põnev elu ...
Tugiväärtused:
andestus, abivalmidus, ausus, edasipüüdlikkus, julgus, rõõmsameelsus, tasakaalukus, viisakus, kuulekus ... Kõik me ootame, et me kaaskodanikud hindaksid üldinimlikke väärtusi.
Isikuti peavad inimesed väärtusena silmas küllaltki erinevaid asju. Siit tuleneb, et valitseb suhtelisus: mitte kõigile ei ole tähtsad täpselt samad seisundid ning vahendid. Kuna hinnatuks peetakse erinevaid väärtusi, siis on ka inimeste püüdlused erinevasuunalised. Vaatleme lähemalt võrdsust kui väärtust. Tänapäeval on eriti teravalt üles kerkinud võrdõiguslikkuse teema.
Siinkohal pean silmas võrdsust just naise ja mehe vahel.
Seadusandluse alusel on naine mehega samahästi kui võrdõiguslik.
Aga mis juhtub tänapäeval haritud naisega, kes on abiellunud ning kelle peres on lapsed?
Ametist ja erialast loobudes ning täielikult perele pühendudes kaotab naine oma majandusliku iseseisvuse muutudes täiesti mehest sõltuvaks. Samas, oma erialal edasi töötades on noor ema tahes-tahtmata mingil määral sunnitud oma mehe eest hoolitsemise ja laste kasvatamise hoooletusse jätma. Kumbki valik eraldi võttes pole hea. Siinkohal puutumegi kokku küsimusega: mida ma hindan rohkem? Kas tahan hoida alles ja kasvatada oma armastust, mille läbi tugevneb mu pere, mu lastest saavad täisväärtuslikud maailmakodanikud ning abielu on harmooniline või arendan ning tugevdan end jätkuvalt erialaselt. Teostades ennast erialaselt katan oma isikliku vajaduse, aga kas see on hetkel mu esmane vajadus?
Muidugi on siin lisaks veel juures mitmeid ja mitmeid agasid, kuid üks on selge: ainult terve ja terviklik pere on toimiva ühiskonna alus. On ju nii Eesti kui ka iga muu riigi tulevik lapsed.
Oleme ise endale lapsi soovinud, see tähendab, me oleme praegusel eluperioodil teinud selle valiku ja endile tõsise vastutuse võtnud. Oleme loonud pere, siis tuleb lastele pakkuda turvalist kodu.
Mida tähendab turvaline kodu?
Kodul on kolm mõõdet:
- füüsiline
- psüühiline e hingeline, sh suhted
- vaimne e sotsiaalne (teadmised ja oskused, et olla täisväärtuslik täiskasvanu) Vanemailt saadakse ellu kaasa:
- käitumismallid
- hoiakud
- väärtushinnangud
Terve lapse loob terviklik pere, kes on alusepanijaks oma lapse tervisele üldiselt, eriti aga lapse vaimsele tervisele.
Vanemad loovad keskkonna, kus laps saab olla rõõmus ja õnnelik. Nad tagavad turvatunde seades lapsele piire, õpivad tundma oma last ning julgustavad last olemaks tema ise.
Lapsele armastusega kõike anda on emale looduse poolt omane. Naine ja ema on see, kes loob emotsionaalselt terve ümbruse e keskkonna. Väidetavalt oleks ideaalne, kui kõik lapsed kuni seitsmeaastaseks saamiseni kasvaksid ema bioväljas, st laps ei tohiks päeval ega öösel emast kaugemal olla kui neli meetrit! See väide pärineb Gunnar Aarma raamatust „Mõtlemise salapära".
Mõelgem siinkohal meiegi. Kuidas on lood meie tänases Eestis? Heidame pilgu eespooltoodud kodu määratlusele. Kuidas küll saame loota, et saadakse kätte see esimene ja kindel tugi, mille abil minna läbi elu? Ärme unusta: kui õige aeg on mööda lastud, on naiivne loota ükskõik mitmele lisakargule, need ei korva. Elame läbi aegu, mil armastust tuleb tikutulega taga otsida.
Inimeste lähisuhete ühendusniidid on läbi raiutud. Inimesed on linnadesse ümber asunud. Vana külaühiskonda pole. Sugupõlvede ja sugulaste seosed on nõrgad. Peredest on saanud väiksed tarbimisüksused ja kodudest on saanud öömajad. Traditsiooniline kooseluvorm - perekond kui niisugune on vähemusse jäänud. Järele on jäänud vähim, mis inimühiskonnas olla saab - see on üksikisik.
Mõelgem veelkord meie rikkusele - lastele. Laps loeb sellest, kuidas teda koheldakse, välja selle, mis ta väärt on. Kui tema eest hoolitsetakse, loeb laps välja, et ta on väärtuslik ja armastusväärne.
Kui ta jäetakse ilma hoolitsusest ja armastusest, on see temale märk ta väärtusetusest. Selline arusaam saadabki teda kogu elu. Armastus kandub edasi siis, kui inimesed kokku saavad.
Kui selleks puudub aeg ja koht, kaob armastus elust. Kas meil on olemas kindlad peretraditsioonid? Siinkohal mõned ühe pere näited: oma pereliikmete lauluäratus sünnipäevahommikul, pannkoogipühapäevad, suvelõpu tähistamised, omad kokkusaamised, kus mitu põlve saavad vastastikku jagada oma rõõme ja muresidki?
Inimkonna kaks poolust on naine ja mees, mehe pea ja naise süda. Naine elab südamega, langetades otsuseid tunnete järgi, tihti õigesti, vahel ennatlikult.
Naist valitsevad ootamatud tujud, meest meeleolud. Erinev on kummagi maailmavaade. Naine mõtleb ja otsustab, räägib ja kirjutab, jutustab ja kirjeldab teisiti, on teisiti haige ja teisiti terve, teisiti hea ja teisiti kuri, armastab ja vihkab teisiti kui mees. Siit tuleneb, et nii naine kui mees saavutavad oma vajadused erineval moel.
Nad on erinevad, aga neil saavad olla võrdsed võimalused, kui nad ilmutavad elutarkust oma elu elades. Tõeline võrdõiguslikkus rajaneb armastusel ja selle eest ei pea võitlema. Võrdõiguslikkuse ülesleidmine on võimalik, kui õpitakse nägema ja lugu pidama teise erisugusust.
Erisugusus võlub, selles on salapärast jõudu ja müstikat. See on niisama müstiline nagu on armastus. Teise erisugusus on ohtlik ainult siis, kui sul on paha enesetunne ja sinu eneseväärikus kõigub. See, kes ennast juba natukenegi armastab, suudab armastada teist niisugusena, nagu ta on.
Erilaadsuse lõhkumine kaotab paarisuhtest köitvuse. Mida enam püütakse võrdsust saavutada, seda tüütumaks paarisuhe muutub. Kui meestemaailm ja naistemaailm kohtuvad, sünnib sellest tõelist pinevilolekut. Pikaaegse paarisuhte saladus seisnebki selles, et partnerid elavad pingeväljas, mille on loonud erilaadsus. Mis hirmud meid piiravad, kui tunneme vajadust ja valmisolekut võitluseks? Kas oleme enese kaotanud? Oleme kaotanud eneseväärikuse, kui ei suuda taluda teist enese kõrval, kel teised väärtushinnangud.
Kui ollakse suhtes teise inimesega, tuleb osata näha teist ja temaga dialoogi pidada. See on suur oskus, ei see on pigem kunst, mida õpime kogu elu, sest ta on üks keerulisemaid asju, mida kogeme nii töö- kui pereelus.
Naise eriline jõud peitub tema õrnuses, seega on tema nõrkus ühtlasi tema tugevus.
Naine võib õppida lugu pidama feminiinsusest siis, kui ta ei kaota oma eneseväärikust ega hakka meheks, et tunnustust pälvida. Tõeline naine on rahumeeli naine edasi ega püüa meheks hakata. Ometi ei lase ta oma naiselikkust maha tallata ühtlasi laseb ta mehel olla mees.
On uuritud, et naiste juhitud firmade käsi käib paremini, kui meeste juhitud. Naised toovad juhtimisse pehmemaid väärtusi ja seeläbi tuleb neil inimeste juhtimine paremini välja.
Naine õpib seda kunsti kodus lastega tegeldes. Just siin õpib ta ära inimeseks olemise põhitõed. Et inimesi tõeliselt juhtida, tuleb neid austada. Lugupidamise juurde kuulub võime dialoogi pidada, seda nii kodus kui tööl. Naine on alati olnud uute ideede ja väärtuste looja. Olgem tänulikud ja uhked selle üle ning jagagem seda tunnet!
Niisiis, kallis naine, leia üles oma võimalused! Nagu räägitud, on need võimalused sul looduse poolt olemas. Küsi endalt, mida sa tegelikult tahad. Tahad ju luua ja hoida ennast koos oma perega, see tähendab - luua tulevikku.
Mõtle järele, mis on need sinu tahet toetavad väärtused. Võta need esile, leppige omavahel kokku ning viige ühiselt ellu. Lihtne ju. Teoorias. Inimestega ongi väga keeruline. Ega elu polegi lihtne. Elu pole fi lm. Ta on etendus, kus sulle antud täita peaosa.
Tänapäeval, mil naine on saavutanud küllalt hea seisu välise võrdõiguslikkuse osas, on suur vajadus, märkamaks naist kui emotsionaalse tasakaalu loojat ja hoidjat. Eelkõige on oodatud, et naine ise selle rolli tähtsust mõistab.
On iga naise isiklik valik, millised väärtused mis eluetappidel ta täide viib.
Õige valik ning tugev tahe ja pühendumus valikute elluviimisel annab täisväärtusliku elu. Seda mitte ainult üksikisikutele, vaid kogu perele. Kui meid, selliseid peresid on rohkem, on parem ja helgem kogu ühiskond.
