Raske lumi lükkas puid uppi
Viimased kolm talve on olnud tõeline needus – sügisel sajab raske lumi sula maa peale ja vajutab taimed pikali, jäävad nii kuni kevadeni.
Üldiselt aitab hästi
Ise nad üles tõusta ei jaksa, hukkuvad või kasvavad äbarikeks.
Seepärast olen kolm kevadet käinud kõik läbi ja lõiganud võsast tokid toeks.
See on kolossaalne ja tüütu töö, minu puhul vähemalt kuu raisatud aega.
Oleks sügised normaalsed – enne külmub maa ja siis sajab lumi –, oleks taimed külmunud ja kõvad nagu raudnaelad. Oleks ja poleks...
Üldjuhul aitab tokitamine hästi, paljud seisavad juba nädala pärast ise püsti, mõned ei tea veel sügiselgi täpselt, kus pool taevas asub.
Eriti hull, kui taimed vajutatakse sügisel jälle pikali, ja nii mitu aastat järjest! Sellised painutusharjutused pärsivad loomulikult ka kasvu.
Mõni kahemeetrine uhke kuusk (eriti märjal pinnasel) oli pikali nagu pulk, ilmselt juured katki. Kas sellistest enam asja saab, näitab aeg.
Ühesõnaga – hiired, jänesed, kitsed-sokud, märg lumi ja tagatipuks põdrad: need on metsakasvataja “rõõmud”. Muide, märtsipäike tõmbas küll väiksemad kuused pruuniks, aga pungad tulevad.
Eile märkasin kahemeetrist mändi, kust põdrapeletis oli ladva ära naksanud. Nii kõrgele ma enam Cervacoli ei tõmmanud. Sellest küll hullu pole, sinna tehakse uus latv.
Sügisel tõmbasin Cervacoli ka tammelatvadele. See ei mõju, sest okste vahele jääb küll ainet palju, aga siledale tammetipule olematult vähe.
Nõrgaga on rohkem muret
Pildil on näha üks lumest vaalitud puu, 3,5meetrine mänd, millel pole kolme aasta vanused sokusarvehaavad veel täielikult paranenud. Nagu näha, pole koore retsimine seganud puul edukalt kasvada. Ometi leiab lumi sellised vigased tüved edukalt üles.
Panin sellele puule neljameetrise toki toeks. Eriti “tore”, kui varsti ilmub kohale põder ja koorib ta lõplikult ära.
