Kauaaegsed sõbrad kohtusid Venemaal
10. mai hommikul startis Eesti delegatsioon, kuhu kuulusid 27 õpilast, neli õpetajat ning Tõrva gümnaasiumi direktor, koolimaja eest Venemaa poole. Esimesed põnevad hetked tulid juba piiripunktis, kus kõik pidid läbima tollikontrolli ning saama pitsatid passi. Nii mõnegi jaoks oli see väga huvitav, kuna Euroopa Liidus reisides polnud noored sellise asjaga varem kokku puutunud. Pärast piiripunkti tuli järgmine peatus
Pihkvas, kus oli kõikidele delegatsioonidele organiseeritud ekskursioon Pihkva Kremlis ning linnas. Ühe hetkega said noortest tõelised turistid: tehti pilte vaatamisväärsustest, Venemaa politseist, Lenini kujust ja soetati esimesed suveniirid.
Pärast seda said kõikide delegatsioonide bussid linna piiril kokku ning algas sõit Gdovi poole. Kogu sõidu vältel saatis busse Vene politsei, kelle eskort tegi asja veelgi uhkemaks.
Õhtul jõuti rõõmsalt sihtpunkti ning vastuvõtu tegid armsaks võõrustava klassi lilled kõikidele delegatsiooni liikmetele. Gdovi keskkooli juurde jõudes heisati pidulikult Eesti lipp lipulaulu saatel.
Eestlasi võõrustav klass oli väga palju vaeva näinud. Kohe alguses kostitati õpilasi imemaitsvate puuviljade ja pirukatega. Hiljem toodi külalistele veel kauneid ja isuäratavaid kreemikooke.
Kogu festivali vältel hoiti meil hoolikalt silma peal, et meiega midagi ei juhtuks ning me linnas ära ei eksiks.
Sõprusfestivali eesmärk on tuua kokku eri maade noored, et nad saaksid üksteise kultuuri tundma õppida ja keeli praktiseerida. Kõike seda sai teha pidulikul festivali avamisel, suveniirilaadal, töötubades, spordivõistlustel ja seltskonnamängude õppimisel.
Reede õhtul toimus vabas õhkkonnas ka estraadikontsert, kus esineti nii pillimängu, laulu kui tantsuga. See oli suurepärane start festivalile ning esimesed uued tutvused said alguse just sellelt ürituselt. Loomulikult ei puudunud festivalilt ka diskod, mille käigus saadi veelgi rohkem sõpru juurde.
Üks tipphetki oli laupäevane suur kontsert Gdovi kultuurimajas, kus iga delegatsioon esines 20minutilise rahvusliku kavaga. Sel kontserdil oli väga selgesti näha kultuurilisi erinevusi. Juba rahvariided ning kogu kava olemus andis kenasti edasi iga rahva omapära.
Eestlaste tagasihoidlikkus ja rahulikkus oli tõeliselt vastandlik Venemaa temperamendile ja kõvale kaasaelamisele. Kuigi kõik maad olid sel kontserdil väga erinevad, särasid kõikide silmad ühtemoodi. Samal kontsertil andsid delegatsioonid üle ka oma kingitused.
Tühja kõhtu ei pidanud keegi tundma, sest kogu festivali vältel said kõik rikkalikult süüa. Söögikorrad olid alati vähemalt kolmekäigulised ning vene kokad olid need teinud ülimaitsvaks.
Vabal ajal leidsid eri rahvustest noored tee üksteiseni ka niisama. Näiteks õpetasid Läti noored kõigile vahvaid mänge, millest peagi ka kõik teised sõltuvusse jäid. Lisaks sellele jutustati üksteisega tunde, mille käigus varieerusid jututeemad oma maa kooliasjadest maailmaprobleemideni välja.
Just seetõttu said kõik üksteisega niivõrd headeks sõpradeks, et lahkumine ei läinud pisarateta. Vahepeal peeti juba salaplaane, kuidas kedagi oma bussi sokutada ja kodumaale kaasa viia, kuid kahjuks jäid need ainult plaanideks. Lahkumise eel tehti üksteisest sadu pilte, vahetati kaelakaarte ja kallistati.
Festival laiendas kõikide noorte sõprusringkonda ning silmaringi. 13. mai varahommikul koju jõudes vaatas iga noor oma kaunist kodukohta hoopis teise pilguga ning hakkas väärtustama seda senisest veelgi enam. Kohe otsiti internetist üles ka oma uued sõbrad ning suhtlemine ja mälestuste vahetamine algas taas.
Usun, et kõik noored on tänulikud õpetaja Talvi Mustale ja Liia Elerannale, kes seda traditsiooni on meie koolis edasi viinud, sest sellist unustamatut sõprusfestivali on meie mälestustest raske kustutada.
Triin Jaansalu
Tõrva gümnaasiumi
9.a klassi õpilane
