Koeru lasteaed 40 - mälestusi lasteaiast

Mina mäletan 40 aasta tagust lasteaia ehitusaega, nagu oleks see olnud eile.

Kõigepealt pidi saama kõikvõimalike lubasid, kokkuleppeid ja limiite, et üldse võisime ehitama hakata. Ja ehitama me pidime, sest muidu ei olnud meil kusagilt siia võtta töökäsi. Koeru oli üldiselt mahajäänud paik. Kui Koeru sai lasteaia, seejärel muutus varsti 7. klassiline kool keskkooliks, siis alles võisime endale palgata oskustöölisi ja spetsialiste ning mitte ainult autoremonditehasesse, vaid ka poodi, kolhoosi, juuksurisse jne.

Arvo Adelbert

Läksin Koeru lasteaeda kolmeselt 1999. aastal. Tegin seda alati rõõmsa meelega ning kohanemisega mul probleeme ei olnud. Väga meeldisid mulle lasteaias spordipäevad, peod ja võistlused, eriti koos vanematega. Minu kasvatajad olid Ülle, Aili ja Enna.

Vanemasse rühma jõudes ei meeldinud mulle ja paljudele teistele lastele kuidagi lõunane magamine. Alati oli tahtmine edasi mängida ning kui oli aeg voodisse minna, ei tahtnud uni kohe kuidagi tulla.

Viimases rühmas tegime juba ettevalmistusi kooliminekuks. Vanemad sõbrad ütlesid alati, et ära taha kooli, lasteaias on palju parem. Siis ma neid ei uskunud, kuid nüüd saan ma sellest aru, kui muretu ja tore oli lasteaias käimine.

Nele Neeme