Koeru kandi rahvapärimusi: Elevant Puhmu küla vahel ja vanaema õpetusi

2013. aasta on kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Avaldame sel aastal Koeru Kajas Koeru kandi rahvapärimusi ja lugusid, mille otsib välja Juta Rundu.

Vanaema õpetusi

Vanaema Mai oli väike vaikne inimene. Elas meil oma poja Jüri (minu isa) juures. Temast mäletan vaid, et ta oli nii vaikne ja mitte kunagi ei tõrelenud. Vanaemaga käisime ikka sugulaste pool Nõmmkülas ja Piibes ja ka Koeru kirikus. Kiriku minnes pani vanaema pähe kõrge mütsi ilusate pikkade paeltega. Kui läksime Varesekuusiku mäest üles, ütles ta mulle, et vaata, laps, vanal inimesel on alati nii raske käia kui lapsel ülesmäge.

Kõndisime ikka palja jalu. Teeveered olid pehmed rohised ja eks kingad olnud ka kallid. Kiriku lähedal panime jalad kinni.

Ta õpetas mulle ikka ühtteist. Tänaseni on mul veel vanaemast õpetatud harjumus, et kui leivatükk kukub maha, tõstan ta üles ja annan suud. „Nii kallis on leib," ütles ta.

See komme on mulle tänaseni jäänud. Vanaemal oli komme ikka söögiajaks käed pesta ja midagi pähe panna, kas rätiku või kui muud ei olnud, siis kas või mingi riidelapike pealaele (minu isa tegi ka rätsepatööd, seepärast oli riidelappe töölaual). Vanaema ütles, et naisel ei kõlbavat palja peaga süüa.

Piiblist ja lauluraamatust luges ta tihti ja laulis. Vanaema suri 1911. või 1912. aastal.

Helene Selter-Hallimäe (1899-1986; eluk. Koeru khk. Puhmu k) kirjalikest märkmetest (eravalduses) tegi väljavõtte J. Rundu 2008. a. maikuus.

Elevant Puhmu küla vahel

Olin 7- või 8-aastane, kui ühel suvel levis külas teade, et Simunast on jalgsi Koeru poole tulemas elevant. Maantee kulges läbi küla. Rahvast kogunes tee äärde palju. Kõik vaatasid Liigvalla poole: kas paistab juba? Aeg venis, oodati ja oodati, aga ikka polnud veel midagi näha. Mõned inimesed hakkasid juba Liigvalla poole minema, kui oodatu lõpuks nähtavale ilmus. Suur elevant astus rahulikult pikkamööda lähemale, lonti kahele poole liigutades. Võib-olla ootas ta, et keegi talle midagi pakub. Rahvahulk ei paistnud teda häirivat, tsirkuseloomana oli ta ju nende kohalolekuga harjunud. Teda saatsid kaks väikest tõmmunahalist meest, kes oma pikkuses näisid ulatuvat elevandi kõhu alla. Mõlemal oli udi [murdesõnast udima = hudima] käes. Äkki hüüdis üks tädi minu lähedalt:" Kulla härrad, kas see on kojo?" [kuju,viirastus] Talle tundus uskumatuna, et tegemist on elusa loomaga!

Hiljem saime teada, miks elevant Puhmu külast nii rahulikult läbi läks: enne sinna jõudmist oli ta meeste käest pääsenud ühele kaerapõllule sööma, sellepärast nad hilinesidki tulekuga.

Teised loomad olid Koerusse toodud autodega. Turuplatsile oli suur telk üles pandud. Isa pani hobuse vankri ette ja viis ka meie pere tsirkuseetendust vaatama. Oli seal ahve ja madusid, esinesid akrobaadid, kuid rohkem jäi meelde lõvi Capik. Tema taltsutajal-treeneril oli pea sidemeis, sest Simunas oli ta kas etenduse või treeningu ajal, kui treener oma pea talle suhu pani, meest hammustanud. Ikkagi korrati seda põnevat trikki ka Koerus, aga siin käitus lõvi korralikult, midagi hullu ei juhtunud.

See on minu lapsepõlvest üks meeldejäävamaid ja eredamaid sündmusi, mille peategelane on ikkagi elevant.

Asta Selter-Molotovskaja (s 1925) mälestusi oma lapsepõlvest Koeru khk-s Puhmu külas Siimu talus.

Pani kirja Juta Rundu 2009. a.