Valdar Tamm: Ikka koolist
Kahjuks tundub neist kahe otseseks ajendiks olevat soov maha teha üht südamega kirjutatud artiklit. Aga eks see paistab olevat loogiline jätk senisele suhtumisele nendesse, kes söandavad vaikimise asemel küsimusi esitada. Enda jaoks olin teema nö maha kandnud, kuid nüüd pean siiski vajalikuks kommenteerida mõningaid väiteid eelmainitud kirjutistes. Ja siin pole tegu sooviga hoida kirgi üleval, lihtsalt lugu on lõpetamata, hoolimata ligi aasta tagasi tehtud ettepanekutest küsimustele vastata. Vastuseid pole seni tulnud ei isiklikult ega avalikult.
Niisiis, kirjutatakse, et kõik ju teadsid õpetajate töölt vabastamise põhjust ja lapsevanemate arupärimine olnud silmakirjalik. Külajuttude tasemel räägiti muidugi igasuguseid lugusid, kuid õpetajate töölt vabastamisel kasutati hoopis teisi, bürokraatlikumaid põhjendusi ja väideti, et kõik külajutud on alusetud. Lapsevanemate püüded asjas selgust saada lõppesid omaalgatuse korras kokkukutsutud koosoleku kooli juhtkonna poolt ebaseaduslikuks kuulutamisega ja kõigi küsimuste selgitusteta boikoteerimisega. Peituti juriidilise põhjenduse taha, et kooli juhtkond annab aru ainult hoolekogule ja ei pea lapsevanemate küsimustele vastama. Aja venitamine lõppes mitmete lapsevanemate jaoks raske otsusega viia lapsed linnakoolidesse, misjärel sai kooli juhtkond nimetada küsimusi esitavad vanemad „kooliga mitteseotud isikuteks". Nüüdne artikkel maikuu Oma Lehes väidab jälle, et külajutud olid õiged! Seega jah, silmakirjalikkust selles loos on... Direktor on andnud lubaduse lapsevanematele asja selgitada, see lubadus on seni täitmata. Võib-olla on selgitusi jagatud kooli hoolekogus ja sellega on lubadus juriidiliselt täidetud, kuid täiendades pr Urme Raadiku lauset: head kooli ei juhita ainult seaduste, vaid ka südamega! Rõhutan 2012 oktoobri Oma Lehes kirjutatut: laste lahkumise põhjuseks oli kooli keeldumine suhelda, mitte õpetajate töölt vabastamine! Praeguseks on selgunud ka Töövaidluskomisjoni otsus: õpetajate töölt vabastamine ei olnud põhjendatud. Õpetajatele mõisteti hüvitis.
Kool seda otsust edasi kaevanud ei ole, seega on otsusega nõustutud. Järelikult oli lapsevanematel arupärimiseks õigustatud põhjus.
Mälu värskendamise allikate loetellu lisaksingi oktoobris 2012 Oma Lehes ilmunud artikli „Miks lapsed linna kooli läksid?"
Maikuu lehte on lipsanud ka mõned faktivead. Sugugi mitte kõigis linnakoolides ei lõpe pikapäevarühm kell 14.00, mitmetes linnakoolides töötab see stabiilselt terve õppeaasta jooksul ja vähemalt minu lapse koolis pole ka õpetaja puudumise tõttu tunde ära jäänud. Ülejäänu - logopeed, probleemsete õpilastega tegelemine - on vist iga asjaliku kooli loomulik osa. Huviringid ja trennid tunduvad Uulu koolis tõesti heal järjel olevat, olid ka aasta tagasi. Kuid miks peab seda head rõhutama teisi maha tehes?
Ma ei vaidle kooli õppetöö tulemuste üle, nende üle polnud lapsevanematel vaidlust ka eelmisel aastal. Oluline on, et kool oleks osa kogukonnast, et juhtkond võtaks iga lapsevanemat kui koostööpartnerit. Minu ja mitmete teiste lapsevanemate kogemus ütleb, et Uulu kooli juhtkond keeldub suhtlemast lapsevanemaga, kes esitab küsimusi. Kuidas seda nimetada, kui kooli juhtkond igal võimalikul juhul rõhutab lapsevanemate ja kooli vahelise suhtlemise tähtsust, kuid samal ajal ei saa lapsevanem vastust oma küsimustele ei otseseid inimlikke kontakte kasutades ega ka ametlikku järelepärimist esitades? Püüdes kooliga suhelda nii otse kui läbi vallavalitsuse? Silmakirjalikkus? Seega puudub mul jätkuvalt usaldus Uulu kooli kui asjaliku koostööpartneri vastu minu laste koolitamisel.
See võiks muutuda, kuid tõenäoliselt on raske meelitada oma nooremaid lapsi Uulu kooli tooma peret, kust üks laps juba linnas õpib. Pigem on oht, et lapsele linnakooli koha saamise nimel lahkub valla elanike nimekirjast ka vähemalt üks vanem.
