Peegel peeglis Kiidjärve etendus läks väga hästi korda

Reedel, 24. mail läksime külla Kiidjärve Seltsimajja, kus meid porgandipirukate, kookide ja imehea kohviga võttis lahkelt vastu Krista.

Kiidjärve väikeses kahele poole rõdule avanevate akende ning madala laega saalis oleme varemgi etendusi andnud, kuid "Peegel peeglis" jaoks sobis Kiidjärve väikese kaminaga õhtupäikest püüdev salonglava ideaalselt. Kui võrrelda Põlva täismõõtmetes suure lavaga, kus lavastus kippus vaatamata kõige suuremale mänguponnistusele kohati "väikeseks" jääma, siis siin Kiidjärvel tõdesime taas, kui vajalik on kammerteatrilavastust tuua publiku ette õiges kohas. Väikese saali täitnud publik oli siin lähedal ning hästi kõnetatav. Ingridi ja Inga dialoogi tekkiva pinge suutis ruum kenasti kinni püüda ja edasi anda.

Kogu saali minimalism sobis hästi, sest ega meil lavakujunduses muud vaja polnudki, kui vaid kaminasimssi, lauda ning kolme tooli. Hea atmosfäär ja õige mängupaik aitasid kaasa sellele, et mäng oli väga hea ja pinge ei kadunud kuni lõpuni. Hoolimata mõnest ununenud tekstinüansist tundsime, et karakterid joonistusid seekord eriti hästi välja ja dünaamika oli vaatamata mõnedele sügavatele pausidele (või siis just nende tõttu?) hästi paigas. Ja nagu tavaliselt, täiendas meid kenasti Kent Joosep (Hans) sissejuhatuseks Peeglite saamisloost rääkimas, kohvitasside ja kannuga edasi-tagasi žongleerimas, toolikatteid vahetamas ning helitehniku rolli täitmas.

Kiidjärve etendus läks väga hästi korda ning võib lausa öelda, et see oli meie seni parim Peeglite etteaste. Täname Kiidjärve Seltsimaja ja eelkõige Kristat meeldiva vastuvõtu eest ning Kiidjärve toredat publikut hea kaasaelamise eest. Järgmiste teatrielamusteni uuel hooajal!

Ingrid Ulst

Kanepi harrastusteatri kodulehelt: "Peegel peeglis" on M. Pernitsa näidendi "Asjade paigutus kitsas ruumis" ainetel lühilavastus, mis räägib valikutest, eesmärkidest, nende saavutamise valust ja võlust ning kõige selle peegeldusest ajas ja inimestes.

Kui vaatame peeglisse, näeme üht kujutist konkreetsel ajahetkel. Mõnikord meile meeldib see, mida näeme, mõnikord mitte. Sellest olenemata tajume me, et "mina", kes peeglist vastu vaatab, on tõsiasi.

Me oleme peegli õigsuses nii kindlad, et mõni meist usub isegi, et vastuvaatav pilt on tema tõelise olemuse peegeldus ajas. Tegelikult on peegelpilt vaid piiratud.

Peeglil pole võimet näidata meile meid täielikult, sest see ei suuda peegeldada kogu füüsilist, vaimset, emotsionaalset ja hingelist tegelikkust, meie teid ja valikuid. Peegelpilti kujundavad ja mõjutavad lisaks ka meie enda subjektiivne nägemus ning eelarvamus "mina" kohta. Seega on peegelpilt piiratud ka põhjusel, et peegel näitab ikkagi eeskätt seda, mida me oma meeltes näha tahame ja millisena me oma eluteed ning valikuid hindame..."

Täname Tuulikest, Ingridit ja Kenti ning Kanepi harrastusteatrit meile külla tulemast! Kena teatrielamus oli!

Krista Pikk