Minu mälestised: Meie poistel oli kokku 120 nugiselõksu ja 60 naaritsalõksu

Naaritsad ja saarmad elutsesid jõgede ja ojade veeres kändude ja roisu all. Siit käisid nad kalu ja vähju saagiks toomas. Lõksud tehti kaldale nende teerajale.

Meie poistel kokku oli mõni 120 nugiselõksu ja 60 naaritsalõksu. Nugise saak oli väiksem, 5-6 nahka talvel, kuna naaritsa ja teisi nahku saadi paarikümne ümber.

Suuremat saaki andsis linnud, nii kui püüd, tedred, mõtused, ja neid oli eriti rohkesti.

Püti vibudega (paeltega), mis küll barbaarne tapmisviis, kuid vanasti ei tuntud teist teed, pealegi kus püssi käsitamine, nagu öeldud, haruldane. Need läksid enamasti linna müügile. Vahel mindi suure maantee veerde ootama, kuni mõni suur saks tõllas tuli ja linnud ära ostis. Püüst saadi 8-10 kop., tedrest 25 ja mõtusest 50 kop.

Sellest rahast tekkisid poistel uued nokaga mütsid pähe, kirjud rätikud kaela ja liigendisnoad tasku, mis kinnitati nööri otsa.

-------

Kes vahel elavust ja vaheldust tõid monotoonsesse metsatallu ja said suureks päevaks, olid harjukad ehk kaubakandjad venelased, kui nad tulid pärnakoorest vakkadega, osalt kelkudega taga vedades, osalt rihmaga seljas kandes.

Missuguse põnevusega meie lapsed ootasime, kuni harjukas paelad vaka ümbert lahti harutas, mis tundus meie arust ikka liiga pikkamööda, ja kui ta lõpuks kaane üles lõi, mäherdune varandus siis sealt nähtavale tuli!

Ja kuidas kaupmees kõik asjad tükk tükilt ette ladus, et neile tähelepanu juhtida. Pealmises korras kõige esmalt liigendisnoad, isegi kahe-kolme teraga, asi, mis pani pakitsema iga poisi südame. Siis mitut sorti peenikest kraami: nööpe, nõelu, niiti, sukavardaid, lambaraudu ja palju muud, või meie kõige nime teadsime, ka rohud: rebasepätse, liikvat, sinikivi, ussirohtu.

Teisel korral juba mitut värvi ja ruutu siid- ja sitsrätikuid, põlleja jakiriiet ning lõpuks alumisel korral seaharjased. Põlevi silmi seisime meie lapsed ümber ja vahtisime neid kaubaladusid.

Kui kaup lõpuks põhjani läbi silmitsetud, tõstis kaupmees pea püsti, ajas rinna ette ja andis märku, et päris kauplemine nüüd lahti võib minna.

Toodi ette kõik lamba-, vasika- ja linnunahad, seaharjased ning hakati vahetuskaupa hõõruma, kuni vastastikku rahulolemiseks kaubad kokku sobitati. Vahel käisid juudid oma kaubaga, aga ikka hobusel, sest et see rahvas oma konte ei tahtnud murda.

Söögi poolest olid juudid palju nõudlikumad kui venelased, muud kui anna rõõska piima, koort, kanamune ja muid maiusi, kuna viimased rahul olid räime, leiva, kartuli ja hapupiimaga. Vastutasuks söögi eest anti mõni sukanõel või sitsrätik.

Neist pudukaupmeestest tekkisid pärast harilikult suurkaupmehed meie linnades. Harjukad ja juudid kadusid, kui meie omad mehed avasid kauplused alevikes ja külades.

Järgneb.