Venemaa läbi eestlase silmade: „Mida parem on tee, seda hullem on selle lõpp"
Paljudele eestlastele jäi viimaseks kokkupuuteks Venemaaga mitmekümne aasta tagune aeg ning seejärel on Venemaa kohta käiv info piirdunud peamiselt meediauudistega ning vene totrustest rääkivate telesaadetega.
Milline on tegelikult elu Venemaal ning kuivõrd see erineb uudistes kajastatavast, sellest andis päris hea ettekujutuse möödunudsuvine kaks kuud kestnud ekspeditsioon läbi Siberi avaruste läänest itta ja tagasi.
VENE TEED
Ekspeditsiooni käigus sai kinnitust ütlus, et „mida parem on tee, seda hullem on selle lõpp". Jätkuvalt jabura plaanimajanduse, ehitusmaterjalide varguste ning töötajate hoolimatuse tõttu leidub Venemaal palju selliseid maanteelõikusid, kus mitmekümne kilomeetri pikkune laudsile asfalt lõppeb nagu lõigatult ning sellele järgneb teise maailmasõja järgset Berliini meenutav kraatriteväli. Et siis paarikümne kilomeetri möödudes jälle kvaliteetse asfaldiga asenduda.
Samas tuleb tõdeda, et teede üldine seisund - suuremad maanteed, olulisemad kõrvalteed ning keskmisest suuremad asulad - on praeguseks isegi Eestist parem. Kui ikka teid aktiivselt kasutatakse, siis neid ka remonditakse ja asfalteeritakse. Mõnevõrra erinev on aga olukord taoliste kõrvalteedega, mille liikluskoormus pea olematu. Erinevalt Eestist, kus isegi metsaradadel hullemad augud killustikuga täidetakse, lastakse Venemaal taolistel lõikudel segamatult laguneda. Sest tehnika, millega taolisi teid mööda sõidetakse, ei olegi asfaldil liikumiseks mõeldud.
Venemaa Aasia-osas, ehk siis siitpoolt vaadates Uuralite taga, käib aga väga agar teedeehitus. Naftarahade toel on asutud ellu viima mitmeid kunagi pooleli jäänud megaprojekte, mistõttu mõne aasta pärast võivad kaugematessegi punktidesse viia kenasti asfalteeritud sõiduteed. Siinjuures pole takistuseks ei mäed ega sood - kõikjalt rajatakse moodsaima tehnika abil läbipääsud.
HÜLJATUD ASULAD
Kuigi juurdepääsuteed rajatakse ka kaugematesse linnadesse, siis toimub ikkagi väga tugev rahvastikuränne väikekohtadest suurematesse ja sealt edasi juba keskuste ning metropolide poole.
Hüljatud talusid, külasid, väikelinnasid kohtasime oma 26 000-kilomeetrise ekspeditsiooni jooksul arvukalt. Suurimad mahajäetud linnad olid oma õitsenguajal paarikümnetuhandese elanikkonnaga, peamiselt tööstus- ja kaevandusasulad, mis tehaste sulgemise järel inimestest tühjaks jooksid.
Paljud külad olid algselt koonduslaagrite asupaigad, mille ümber vabanenud vangid omale eluasemed rajasid ning laagrite sulgemise järel ka kunagised barakid asustasid. Ent noorte lahkumine ning elanikkonna vananemine ja suremus jätsid peagi needki kohad tühjaks. Ehitised lagunesid või võeti kasutusele mujalt põgenenud bandiitide poolt pelgupaikadena.
Sarnaselt Eestile: kes saab, see lahkub võimalikult ruttu väikekohast, kel aga selleks ressursid puuduvad, üritab kuidagi ellu jääda.
Samas peab tõdema, et ega elu suuremates kohtadeski enamasti meelakkumine pole ning vähegi ettevõtlikumad inimesed on edukad ka Vene maapiirkondades.
MAJANDUSLIK ARENG
Mastaapide tõttu on Venemaal palju keerulisem ja aeganõudvam taas majanduslikult jalule tõusta, kõikvõimalike reformide läbiviimine möödub seal palju valulisemalt kui see Eestis N Liidu lagunemise järel juhtus.
Kui kõrvale jätta nafta jt maavaradega seotud tööstusharud, siis seisab Venemaa endiselt mitmekümne aasta taguses ajas.
Läänepoolses osas kohtab rohkem suuremaid tööstusettevõtteid, tihti ka välismaise päritolu või osalusega; Aasias aga on suurtööstuste osakaal märkimisväärselt väiksem.
Väikeettevõtluse (poed, teenindusasutused, majutus-toitlustus jms) tasuvus jäigi müstikaks - tihtipeale peletati meid söögikohtadest või poodidest eemale, kuna teenindajad kas ei suutnud või ei viitsinud kümnekonna kliendiga tegeleda.
Ainus ettevõtlusharu, mis tõesti tundub sealkandis õitsevat, on rehvi- ja autoremondiäri. Neid putkasid kohtab väiksemateski külakestes arvukalt.
Põllumajanduslikult pole Venemaal suuri arenguid aset leidnud. Pigem hoopis taandarengud, sest söötis põldusid, hüljatud laudakomplekse, lagunenud põllumajandusrajatisi jäi silma lugematult.
Oli loomulikult ka piirkondasid, kus vili kasvas ning põldude harimisega tegeleti, ent millegipärast tundusid need kohad olevat erandiks, mis kinnitasid reeglit.
Väiksemaid põllulapikesi oli iga küla ümbruses ja taluõuedel, kus peamiselt enda tarbeks aiasaadusi kasvatati. Paljuski ka seetõttu, et suuremast kaubandusvõrgust eemalasuvates kohtades valitses naturaalmajandus ning raha asemel kehtisid maksevahenditena toiduained jms.
Järgneb.
