Kunda apteek saab tänavu 90
Nii haigla kui apteek asusid Lontovas Blüchneri mõisas, suures kahekorruselises valges kivimajas.
Peale selle oli samas 6-kohaline piirivalve laatsaret, kus asus sama tüüpi hospidali apteek. 1912. aasta kevadel palus apteekriõpilane Rudolf Saral Järva-Jaani apteegist luba asutada Kundas maa-apteek. Ta sai loa, kuid ei realiseerinud seda.
1921.a. lõpul sai Hermann Rudolf loa asutada Kundas normaalapteek. 7. veebruaril 1922.a. aga kurtis alevivalitsus, et apteegi avamiseks pole Rudolf Sarali poolt mingeid ettevalmistusi tehtud. Maakonnavalitsuse Tervishoiuosakond aga omakorda teatas, et Hermann Rudolfile antud luba tagasi ei võeta. Kui alevivalitsus soovib, võib avada ka teise apteegi. Tervishoiu Peavalitsus aga omalt poolt teatas, et maakonnavalitsuse nõusolek ei ole veel apteegi avamise luba. Nii jäigi see kavatsus katki.
Kuid 1922.a. oktoobris registreeriti Hermann Rudolfi perekond Kundasse sisse. 1923.a. keskel avas Hermann Rudolf apteegi ja asus seda juhtima. Maja oli üüritud. Apteek kasutas kahte ruumi, kõrval oli Hermann Rudolfi korter. 1924.a. oli apteegis kaks palgalist töötajat. 1925.a. ja 1926.a. oli apteegi kasutuses vaid üks ruum.
7.oktoobril 1926. aastal sõlmiti ostu-müügileping Hermann Rudolfi ja Johan Raudsepa vahel. Samal päeval anti apteek ka kohe üle. Müügihind oli 29.000 krooni, millest 14.000 krooni maksti kohe, ülejäänud jäi võlgu ning tasuti osade kaupa kuni 1929.aastani, kusjuures summa pealt pidi Johan Raudsepp maksma viivist 12%. Proviisor Johan Raudsepp tuli Kundasse Tarvastu apteegist. Ametlikult kinnitati ta apteegi omanikuks 27. oktoobril 1926. aastal. Apteegi maja asus Rakvere maantee 29. Proviisor Raudsepp ehitas vanale majale juurdeehituse, mis valmis 1930.-ndate aastate alguses. Apteegiruumid asusid uues juurdeehitatud majaosas, kus apteek töötas kuni 1.oktoobrini 1986.a. Proviisor Raudsepal oli kavatsus renoveerida ka maja vana osa sarnaselt uue osaga. Tema plaanid ei täitunud, kuna ta küüditati 1941. aasta juunis koos perega Siberisse.
Aastate jooksul oli maja amortiseerunud ja töömaht mitmeid kordi kasvanud. Ruumid ei vastanud enam kaasaja nõuetele ning tuli hakata taotlema apteegile uusi ruume. Pealegi hävitas hoonet majaseen. Maja hakkas lagunema, mitmes kohas toimusid varingud. Pesuruumis kukkus sisse lagi, materjalide toas vajus töötaja läbi põranda, jaendamisruumis kukkus alla ahjuslepp, assisteerimisruumis olid seinad pehkinud, pudenes krohvi ja seina puitosi. Õnneks toimusid kõik varingud öisel ajal, kui apteegis kedagi ei olnud. Töö ajal küll vajus retseptaar läbi põranda, kuid suuri vigastusi sellest ei sündinud. Sellistes tingimustes ei olnud enam võmalik ravimite valmistamine. Uute ruumide taotlemine oli jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, lubadustest asi aastate pikku edasi ei nihkunud. Ravimite valmistamiseks tuli aga väljapääs leida, et elanikke ravimitega oleks võimalik varustada.
Ajutise lahendusena hakati ravimeid valmistama tehase tervishoiupunktis. Süstelahuseid seal tööstusliku tolmu tõttu valmistada ei saanud. Samuti keelati seal silmatilkade valmistamine. Töötamine kahe maja vahel muutis tööoperatsioonid keerukaks, ajakulu nõudvamaks ja füüsiliselt pingutavamaks, kuna üks töötajatest pidi pidevalt kullerina kahe maja vahet liikuma. Tänutundes aga mõtlen veel praegu tagasi apteegi vaprale kollektiivile, kes kunagi ei virisenud, suhtuti väga mõistvalt olukorda ja oldi valmis töötama inimeste tervise nimel.
Uue apteegi ehitus lükkus kogu aeg edasi. Lahendust normaalseks tööks ei paistnud kuskilt. Lõpuks tuli appi tehase juhtkond , mille tulemusena hakati remontima apteegi ruume, et seal oleks võimalik töötada kuni uute ruumide saamiseni.
Uue apteegi saamislugu on aga üpris pikk. Pakutavaid lahendusi oli väga palju, kuid ükski neist ei osutunud sobilikuks. Nii möödus asjajamistega enne 16 aastat, mil noor inimene oleks saanud juba passiomanikuks, kui jõudsime uue apteegi nurgakivi panekuni 16. novembril 1984. aastal Mäe tänavale.
See oli rõõmus sündmus nii apteegitöötajatele kui ka linnarahvale. Lõpuks oli "jää" hakanud sulama ja tekkinud konkreetne lootus kaasaegsetele apteegiruumidele. Nurgakivipaneku päeva pärastlõunal seisid apteegitöötajad, Apteekide Peavalitsuse töötajad, Kunda I ja II Keskkooli õpilased ja õpetajad, Kunda linna haigla töötajad ja linnakodanikud põksuvate südametega uusehituse rajoonis ja ootasid toimuvat. Surisesid filmikaamerad. Rakvere Rajooni Täitevkomitee esimees Mihkel Sistok kuulutas nurgakivi paneku avatuks. Nurgakivisse asetatavasse kapslisse panin apteegis kasutusel olnud etiketid, apteegitöötajate nimekirja, päevased ajalehed, käibel olnud rahad, objekti finantseerija - Rakvere Rajooninõukogu, ehitaja - Ehitusmaterjalidetööstuse Ministeeriumi Remondi - ja Ehitusvalitsuse, apteegitöötajate ja Kunda I Keskkooli koolipere läkitused tulevastele põlvedele. Kapsli asetasin vundamendi nišši koos Kunda Linna Täitevkomitee esimehe Ludmilla Lekiga.
Ka ehitustegevus ei laabunud tõrgeteta, neid tekkis ettearvamatult palju. Raskusi ja keerulisi situatsioone esines tihti, tuli otsida taas uut töödejuhatajat või transporti vajalike ehitusmaterjalide kohaleveoks, vormistada vajalikke dokumente, või sõita Tallinnasse küsimuste lahendamiseks, uue apteegi mööbli tellimiseks jne. Suur oli rõõm, kui 1.oktoobril 1986. aastal uus apteek oma uksed avas.
See oli rõõmupäev nii apteegitöötajatele kui ka linnaelanikele, mille tulemusena muutusid paremaks ja kaasaegsemaks nii töötingimused kui ka elanikkona ravimitealane teenindamine. Uus apteegihoone valmis Nõukogude ajal ja vastavalt sel ajal kehtinud normidele. Seoses Eesti Vabariigi taassünniga muutus kõik. Muutusi toimus ka apteegitöös. Käsitöönduslikust apteegist kujunes nagu kauplus, mis tegeleb valmisvormidega, mida toodetakse tehastes. Aastaid tagasi valmistati suurem osa ravimitest apteegis. Väga töömahukas oli süstelahuste, silmatilkade, pulbrite, mikstuuride, salvide, gloobulite, suposiidide, ravimtaimede segude ja vahel ka veel pillide valmistamine.
Valmisravimite osakaal oli väike. Mahukas oli ka töövahendite ettevalmistamine, pudelite, purkide pesemine ja steriliseeerimine. Viimastel Nõukogude aastatel oli juba suund valmisravimite osakaalu suurendamiseks. Omal ajal olid arstiretseptid paberkandjatel, millede eeskiri tuli kirjutada signatuurile, mis koos ravimiga patsiendile väljastati. See oli väga mahukas töö ja suuremates apteekides oli vaja selleks abi signarantide näol. Retseptaaridele abiks olidki kassapidajad, sest üksi ei jõudnud neid signatuuridele kirjutada.
Aeg on pidevas muutuses, muutuvad olukorrad, vajadused ja väärtushinnangud. Nii toimus ka tänavusel Kunda apteegi juubeliaastal baasapteegi asukoha muutus - kolimine Mäe tänavalt Pargi tänavale. Elanike ravimitealast teenindamist aitab suuresti parandada Kunda haruapteek. Selle avamise eest võlgneme tänu proviisor Tiina Salusaarele.
