Endise Nabala valla kohanimedest
Edaspidi oli Nabala mõisal veel mitmeid omanike, kuni Bertmann Junge müüs 1510. aastal mõisa Püha Michaili kloortrile ja vahetati Palmse mõisaga.
Mõis oli välja ehitatud väikelinnusena, kaasajal on sellest kaks küngast peahoone õuel. Lühikest aega tegutses kloostri hoonetes ka gümnaasium. Hiljem kuulus mõis Eestimaa rüütelkonnale.
Peale Põhjasõda ja suurt katku, 1716. aastal on Nabalas olnud kasutusel ainult 5¾ adramaad, enne oli olnud 30. Mõis oli olnud maanõuniku lauamõisaks. 1816. aastal loodi talurahvakogukonnad ehk mõisavallad - Nabala vald.
1891. aastal ühendati väikemõisavallad Lehmja, Mõigu, Suure-Sausti ja Nabala Kurna vallaks.
2. veebruaril 1919. aastal sai Nabala jälle iseseisvaks vallaks. Eesti Wabariigi Asutava Kogu poolt välja antud Maaseaduse põhjal võõrandati mõisad riigile.
Ülevõtmise protokollist selgub, et Nabala mõis oli olnud 25 aastat rendil Maydelli käes, mõisal oli olnud 20 moonamehe peret, neist 14 põllutöölist. Lehmi oli 47 ja 1 pull.
Mõisavalitsejaks oli alates 1911. aastast Johannes Weltstein (Velleste). 1922. a. jagati mõis taludeks.
5. mail 1922 otsustab Nabala valla nõukogu kolida Nabala kooli Kurevere külast Nabala mõisa härrastemajasse. Esialgu võeti härrastemaja valla poolt üürile. 1. augustist 1922. aastal kolis kool mõisa majja sisse. 1925. aastal omandas vald hoone riigilt ostu teel 150 000 marga eest.
Nabala esimene vallakool ehitati 1869. aastal Kurevere külla ja alustas juba järgmisel aastal tööd. 1911. aastal viidi läbi ülevenemaaline loendus koolide kohta. Kooliõpetajaks Nabala koolis oli siis Jaan Vain, 24 aastat vana, 250 rubla aastapalk ja koolis 42 õpilast.
Külade ja talude kohta saame andmeid jälle mõisa revisjonidest - hingeloenditest.
1782. aasta hingeloendis on kirjas Nabala mõisa külad: Nabbala, Sommero, Kurrefer, Sokoir ja Paicna. On ka palju inimesi, kellele on märgitud juurde, et ta on tulnud Palmse mõisast.
1858. aasta hingeloendis on külade nimetused samad, aga ümberkorraldusi on tehtud talude kuuluvusega küladesse. Paekna külas on nüüd kõige rohkem talusid, teiste külade alt tulnud ja juurde asutatud.
Gea Troska on oma raamatus "Talunimedest" uurinud Nabala ja Paekna külas asuvate talude nimesid, nende nimede muutusi ja talude paigutusi maakorralduste, mõisastamise ja kruntimise tõttu. 1712. aastal on olnud Nabala mõisa piirkonnas palju tühje talusid, on märgitud juba Rõõsa ja Kiisa kõrtsi ja Saeveski kohta. Hiljem hakkavad juurde tulema uued pered, enamus talusid ongi rajatud 19. sajandil.
Troska raamatus on Nabala küla kaart aastast 1687. Loetletud on 31 peremeest, neist 14 talu olid tihedas reas jõe põllupoolsel kaldal, 7 hõredas reas vastaskaldas ja 10 talu hajali kaugemal. Talude ja peremeeste eesnimed on seotud, näiteks Toma Mart. Peremehe vahetudes muutus sageli ka talu nimi.
Kui koha number jäi püsima, sai läbi sajandite jälgida selle talu lugu. Hiljem, perekonnanimede panekul said enamus talupidajatest omale talu nime perekonnanimeks. Troska raamatus on ka Nabala küla ja Paekna küla kaart 1862. aastast ja 1910. aastast.
Nabala valla dokumentides on säilinud 1935. aastal koostatud Nabala valla elanike täielik nimekiri talude ja külade kaupa.
Siis on olnud vallal 16 küla ja 869 elanikku ja 179 peret. Nõukogude ajal kuulus endine Nabala vald Saku külanõukogu alla ja kolhoosi "Rahva Võit" koosseisu.
On hea, kui ühe piirkonna kohanimed jääks muutumata paljudeks aastateks. Nii nagu nad olid kaartidele ja ajalooraamatutesse kantud sajandeid tagasi, peaks neid ka nüüd püüdma kasutada võimalikult algupärasel kujul. Vana kohanime muutmine täiesti uueks, piirkonnaga mitteseostuvaks tekitab tulevikus raskusi selle uue nimega koha leidmisel.
