„Laululava ehitusele elas Roela rahvas kogu hingest kaasa. See oli meie jaoks väga suur asi," meenutab Riine Org. „Rahvas käis laulukaare ülestõmbamisest pilte tegemas."

Kui tänapäeval ehitatakse palju projektirahade toel, siis nõukogude ajal tuli hankida limiite fondidest. „Meil oli vaja laululava ehituseks suuremas koguses metalli. Selle saamiseks tuli muretseda ministeeriumist vastavast fondist eraldis. Kui see olemas, siis anti ministeeriumist teada, kust materjali kätte saab, kas Leningradist, Narvast või mujalt," räägib Toomas Väinaste. Ilma tutvusteta ei saanud midagi. Sageli sõlmisid mehed tehinguid saunas, kus ühiselt leili visati ja õlut peale rüübati.

Laululava ehitamise jaoks vajamineva puitmaterjali hankimine oli metsade rüpes asuva Roela jaoks suur probleem. Riine Org meenutab, et Toomas Väinaste elas tol ajal ridaelamus, kus tal oli külalislahke kelder, kuhu rahvast kogunes (üksteise juurest läbiastumine oli tol ajal sagedane ja tavaline). Ühel õhtul astus sealt läbi Rakvere metsamajandi direktor Simo Nõmme, kes oli hea suhtleja ja muidu soe ning abivalmis inimene. „Astusime sealt läbi meiegi," meenutab Riine, "Toomast ennast veel kodus polnudki, tema putitas garaazis vana Willist." Et rahvast kogunes, siis jäi Willis selleks korraks sinnapaika. Asi arenes väikeseks istumiseks, kus mehed oma tööjutte rääkisid ja selle kõrvale va kangematki rüüpasid. Toomas rääkis Simole, et laululava jaoks on hädasti puitmaterjali vaja, kuid seda pole kusagilt võtta (toona polnud igas külas saekaatreid ja puidutöökodasid, nagu uuemal ajal). Simo oli Toomase vana tuttav ja mõttekaaslane. Simo kuulas ja lubas lõpuks lahkesti 60-70 tihumeetrit puitu laululava ehitamiseks. „Järgmisel hommikul saatsin majandis ehitust juhtinud Männapuu Ennu puitmaterjalile järele."

Laululava projekteeris Ott Metsis, ehitasid oma sohvoosi ehitusmehed. Et laululava ehitusega üldse alustati, selle eest kõigi tänusõnad toonasele sovhoosi direktorile Koit Saareperale.

Töödega oli väga kiire, polnud aega oodata, millal muru tärkab ja Viru mängude rahvamasside tallamist välja kannataks. Taga-Tammikust lõigati mätastena muru ja paigaldati lava esisele platsile. Haljastustöödele kaasati kogu Roela sovhoosi kontorirahvas.

Esialgu sai lava ajutise tõrvapapiga kaetud, sest mängud lähenesid iga päevaga, plaan oli edaspidi asendada see plekiga. Katusepleki hankisid direktor Koit Saarepera ja Toomas Väinaste oma tutvusi kasutades. Ajutine tõrvapp jäi laululava katma üsnagi püsivalt, nagu ajutised asjad enamasti, kuni 2002. aastani. Saatuste tahtel kujunes üheks Toomas Väinaste esimestest töödest Vinni vallavanemaks saades 2002. aastal just sama laululava sammaldunud ja vettläbilaskva katuse remont. Ainult et varem varutud tsinkplekk oli siis kellegi poolt juba pihta pandud. Katus sai nüüd juba kaasaegsema materjali.

Tänaseni heas korras Roela laululavale on olnud saatus helde, mida ei sa öelda näiteks sama projekti järgi samuti Viru mängudeks valminud Tamsalu laululava kohta, mis põles mullu maani maha. Roela laululava on muutunud Roela üheks sümboliks, kohaks, kus peetakse igasuvised jaanipeod. Siin on peetud valla lauluja tantsupidusid, korraldatud Viru memme ja taadi valimisi, maameeste muusikapäevi, toimunud vägevaid kontserte, Roela külaseltsi ühisüritusi ja kokkutulekuid. Kui kohalikul rahval on hing ja eestvedajad, siis püsivad ka sümbolid.