FOTOD: Kaks fanaatikut taastavad salapärast Raikküla mõisa
1999. aastal oli Rapla maakonnas asuv Raikküla mõis päris kehvas seisus ja sellele otsiti tulutult omanikku. Tol ajal verinoor Karmel Jõesoo armus aga sellese paika ära esimesest silmapilgust, ta tunnetas siin minevikku ja nägi tulevikku. Samal aastal sai ta koos vanematega 45 000 krooni eest selle mõisa omanikuks. Nüüd on Jõesoo ning tema elukaaslane Ivo Lambing võtnud endale südameasjaks siia elu sisse puhuda, kõige olulisem samm on tehtud - peahoonel on katus peal ning enam hullemaks seal olukord ei lähe.
Klassitsistlikus stiilis Raikküla mõisa peahoone on võimas ning vaimusilmas võib ette kujutada, milline see välja näeks, kui see ükskord korda tehtud saab. Perenaine ja peremees võtavad meid parklas vastu ning kohe on näha ja tunda, et tegu on oma ala fanaatikutega. Ekskursioon, mis meile tehakse, on põhjalik ning huvitav. Paljud on mõisa vaid väljast kaeda saanud, meid lasti aga uksest sisse, kus avanes suursugune maailm koos tohutute ruumide, pika anfilaadi ning salakäikudega.
Nõukaaeg ja tühi peahoone
Nõukogude ajal tegutses Raikküla mõisas kool. Hoone põles 1960. aastal ning pärast seda ei ole see enam aktiivses kasutuses olnud. Mõisahoone süütasid koolilapsed, kes olid solvunud, et neid teatrisse kaasa ei võetud. Kool tegutseb nüüd mõisa peahoone kõrval asuvas majas.
Nõukogude ajal mõisatest ei hoolitud. Kohalikud ja muidu huvilised on aegade jooksul Raikküla mõisa peahoonest palju sisustust ära viinud. Ühe kohaliku vanaproua aiamaalt leiti aga näiteks mõisa rõdu piire.
Peahoone kõrvale on aastakümneid tagasi rajatud mitmeid kortermaju ning juba mainitud koolimaja. Tänaseks näeb koolimaja küll väga „euro" välja, kuid kuna see on kohe peahoone kõrval, mõjub see selles kontekstis veidralt.
„Turistid, kes on harjunud nägema suursuguseid losse erinevates maailma otstes on siin nukraks jäänud ja käsi laiutanud, et kuidas selline hoone mõisale nii lähedale on rajatud," ütles Ivo Lambing.
Lisaks oli mõisa park täis ehitatud kohalike inimeste kuure. Tänaseks on need mujale viidud ehkki alguses lubasid mõisaomanikud neid tasuta oma maal hoida. „Siia hakati aga ladestama prügi ning siis viisimegi kuurid oma krundilt ära," ütles Karmel Jõesoo.
„Nõukogude ajal, kui siin oli koolimaja, siis tehti siin krohvimis- ja värvimistöid, mis on kahtlemata algupäraseid hoone detaile kahjustanud. Üks aspekt on aga hea, ehkki toona lagedele paigutatud massiivsed betoonplokid ei ole ilusad vaadata, kaitsesid need aastakümneid hoone sisemust veekahjustuste eest. Nii saab täna öelda, et peahoone keldrikorruse olukord on väga hea," ütles Karmel. Majavammiga tuli uutel omanikel siiski võidelda ning usutavasti jätkub see heitlus ka tulevikus. See ei ole odav lõbu.
Mõisa peahoonest leiab aga mitmeid salakäike, üks neist isegi kunagises lastetoas, kust see viis tõenäoliselt amme ehk lapsehoidja ruumi.
Siit-sealt mõisa territooriumilt on leitud erinevaid hoonedetaile. Kui siia lisada ka mõned joonised ja fotod sellest, millised olid mõisaruumid kunagi, siis saavad uued omanikud selle taastada päris ehedal kujul. Selle peale plaksutab käis ka Muinsuskaitseamet. „Koostöö Muinsuskaitsega on väga hea. Kui suur osa nendega kokku puutuvaid majaomanikke on rahulolematud, et Muinsuskaitse liialt sekkub, siis meie oleme väga rahul," ütles Karmel Jõesoo.
Pompöösse hoone pööningut omanikud välja ehitada ei kavatse: „Pööning on maja kopsud, paljud vanad majad on niimoodi ära rikutud, et hoone on otsast-otsani täis ehitatud, maja aga peab hingama," ütles Ivo Lambing.
Mõisa taastatakse hingega
Karmel ja Ivo on vanade raamatute, vanade majade ja vana mööbli fännid. Nii ongi mõisa arendamine neile mõnus tegemine, elustiil. „Laene meil ei ole ja neid me ei võta ka. Ei ole tähtaegu, teeme nii nagu jõudu on," ütles Karmel Jõesoo.
Suured rahad ei tähenda alati head ning nii mõnigi väärt hoone on nõnda hoopis ära rikutud: "Raha ei tee mõisa, mõisa teevad inimesed," rõhutavad Karmel Jõesoo ja Ivo Lambing korduvalt, "See on elustiil, aga mitte äriprojekt."
Nii võibki juhtuda, et nende enda silmad ei näegi seda, kui mõis ükskord täies hiilguses valmis on: „Kui võimalik, teeme siin kas või ruum-ruumi kaupa seda korda. Aknad tahaks siiski ühe esimese asjana ette saada," viitas Karmel peahoonele.
Samas möönavad mõisaomanikud, et selleks, et Raikküla mõisa edasi arendada, peab see sisse tooma hakkama. Praegu paigutatakse siia peaaegu kogu oma vaba raha, lisaks tegeletakse raamatute müügiga. Karmeli isa on kuulus ajaloolane ja bibliofiil Ilmar Heinrich Jõesoo ning perekonna erakogus on Karmeli sõnul ligi 15 000 raamatut, mis teeb sellest ühe suurema erakogu Eestis. Müüakse topelteksemplare.
Karmelil on projektikirjutamise firma, mille tabavuse protsent on tema enda sõnul peaaegu sada, kuid kohalikust LEADER-programmist ei ole kümnel katsel saadud ühtegi positiivset vastust. See on Karmeli ja Ivo meelest veider, töötav mõis pakuks kohalikele tööd ning meelitaks siia palju enam turiste. Asjatundjad peavad Raikküla mõisat maakonna üheks suurimaks ehteks ja potentsiaaliks.
Kui valitsejamaja kätte saadakse, siis sinna on plaanitud külaliskorterid, stiiliks Eesti Vabariik. Sealt saadav tulu suunatakse siis omakorda mõisa edasise arengu hüvanguks. Mõttes mõlgub ka kohviku avamine, sest külastajad, keda on üha enam, on tihti avaldanud soovi mõisa territooriumil jalgu puhata ja tassi kohvi juua.
Raikküla mõisa potentsiaali on märganud ka mitmed investeerijad, kes on käinud omanikega vestlemas: „Neile oleme pidanud ära ütlema. Soovime hoida mõisa enda pere käes ning teha siin asju omamoodi, vaikselt, nautides," ütles Karmel Jõesoo.
Tulevane Raikküla mõis on omanike nägemuses eksklusiivmajutust pakkuv koht: „Kui inimene siia tuleb, siis ta tunneb end hästi, ta on uhke. Oluline märksõna on ehedus," ütleb Ivo Lambing. Kerget meelelahutust pakkuma ei hakata. Sellest saab ennekõike vaimu harimise koht, raamatumõis, just sellise nime alt võib neid ka internetist praegu leida.
Nagu mainitud on Karmel ja Ivo ka suured antiikmööbli austajad. Huvitavad pakkumised on oodatud. Lisaks on oodatud ka ürituste korraldajad, kes sooviksid mõisa territooriumil midagi huvitavat teha.
Mõisaomanikud teavad ise selle paiga ajaloost väga põhjalikult ja huvitavalt rääkida. Nende juttude põhjal võiks lausa mitu pikka artiklit kirjutada. Kel huvi, see saab kiirülevaate ajaloo kohta siit.
Hiljuti sai Raikküla mõisas valmis Eesti kõige kõrgem mördita laotud maakiviaed, mis on kõrgeimast kohast 1,5-meetrine ning keskmiselt 1,37-meetrine. „Kui kellelgi on siiski kõrgem mördita laotud kiviaed, siis tahaks täitsa teada," teeb mõisaperemees üleskutse.