Tõrva gümnaasiumi õppealajuhataja: Haridusest täna ... Aga homme?
Selge on, et muutused toimuvad igal pool ja igas eluvaldkonnas ning muutustega peab kaasa minema, kuid kas kõik muutused on ka vajalikud ja jäävad, näitab aeg.
Kooliaasta lõppedes ja kokkuvõtteid kirjutades on jäänud kripeldama nii mõnigi mõte. Ja kuigi kooliaasta lõpus ei tahaks väga melanhoolne olla, siis edasi minna saab siiski vaid teadvustades praegust olukorda.
Kurvaks teeb asjaolu, et teatud muudatused tehakse ülejala kiirustades ning nende muudatuste hammasrataste vahele jäävad praegused gümnaasiumiõpilased. Ütleb ju meie vanasõnagi, et tark ei torma, seda enam, et praeguste muudatuste tulemusi näeme alles aastate kui mitte aastakümnete pärast.
Muidugi võib ju öelda, et tänapäeva noor peabki olema kohanemisvõimeline ja hakkama saama igas olukorras, kuid lõppude lõpuks oleme kõik inimesed, kusjuures väga erinevad. See, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele.
Õnneks on ka poliitikud ja haridusametnikud ometi aru saanud, et gümnaasiumis ei ole otstarbekas suruda õpilane ühte kindlasse suunda, sest tegelikult on see ju ikka alles veel avastamise, katsetamise ja leidmise aeg.
Kus siis veel kui mitte koolis õpib laps valikuid tegema, vahel ka ebaõnnestunult. Kui ebaõnnestub üks valikkursus, on võimalik veel midagi parandada ja muuta. Kui valida juba 10. klassi alguses üks kindel suund, on kukkumine valusam, sest ühelt suunalt teisele üle minna on praktiliselt võimatu ja tuleks alustada uuesti.
Räägime lapsesõbralikust koolist. Teeme ja toimetame selle nimel, et kool oleks lapsesõbralik, et õpetaja oleks lapsesõbralik, et õppekava oleks lapsesõbralik. Ja siis ... Siis tuleb tasemetöö ja lõpueksam ning meie lapsesõbralikkus nullitakse ära, sest tulemusi mõõdetakse kõigil ühtemoodi ühesuguse punktiskaala järgi.
Kontrollijatel on kogu aeg hirm, et õpetaja ei tee õigesti ja tahab kas õpilasele liiga teha või teda üle hinnata. Puudub usaldus. Õpetaja ei ole selleks koolis, et õpilasele nii-öelda ära teha, vaid selleks, et õpetada ja teha seda tööd, mida ta oskab - nii hästi, kui oskab. Tulemuseks on targad ja tublid lapsed.
Uue kehtima hakkava õppekavaga on koolile antud päris palju otsustusvabadust õpetuse korraldamisel, aga kontrollhoovad hoiab haridusministeerium ikka kiivalt enda käes. Kas ei oleks aeg kasutada kontrollivate tasemetööde ja eksamite osas sama põhimõtet, mida üks õige õpetaja teeb, ehk siis küsib õpilase käest seda, mida ta ise õpetanud on, samas arvestades lapse võimete ja huvidega.
Nii tasemetöödes kui ka eksamites võiks õpilasel olla võimalus valida enda tasemele vastav ülesanne ja tööde parandamise (pean silmas punktiskaala koostamist) ja hindamise võiks jätta ikka aineõpetajale, kes tunneb ja teab oma õpilast kõige paremini.
Kui laps tuleb 1. klassi, on ta täis indu ja uudishimu ning tahet õppida. Kui tahame kasvatada kohusetundlikke ja õppida oskavaid õpilasi, tuleb õpetada lastele oskust õppida algusest peale.
Nüüd ütleb üks määrus, et 1. klassis koduseid ülesandeid anda ei tohi. Peaminister tegi kunagi kuulsaks lause: "Tule taevas appi!", sama tahaks siingi hüüda. Millal õpib laps siis lugema, kui kodus harjutada ei tohi?
Meie võimed on erinevad. Muidugi on andekaid lapsi, kes suudavad koolitunnis loetu selgeks saada, kuid nemadki vajaksid kodus veel ülelugemist, rääkimata siis lastest, kellel kulub veidi rohkem aega loetu omandamiseks.
Nüüd ütleme sõnaselgelt, et kodus õppida ei anta, ja samas ootame lastelt väga häid tulemusi. Vanasti tegi ikka harjutamine meistriks! Äkki oleks aeg ka need ajast ja arust määrused üle vaadata ja tervet mõistust kuulda võtta. Ühele antakse kapaga, teisele näpuotsaga, aga oma elu tuleb meil ära elada kõigil sellega, mis meile on antud.
Kus lõppeb lapsesõbralikkus, et laps hiljem elus pettuma ei peaks? Elu ei ole õiglane ja sama taseme saavutamiseks peavad erinevad inimesed panustama erinevalt ning mõni ei jõuagi nõutud tasemele, sest talle pole looduse poolt kaasa antud erilisi võimeid. See, et mõni laps mõnd reaalainet või keelt ei oska, ei tähenda veel, et laps hiljem hakkama ei saaks, kui ta oskab teha õigeid valikuid. Iga laps on tubli omal moel.
Vaatamata segadustele hariduselus toimub töö koolis ikka õpilast silmas pidades ja õpetades-õppides. Sellel õppeaastal lõpetas Tõrva gümnaasiumi kiituskirjaga 89 õpilast. 21. juuni lõpuaktusel Tõrva gümnaasiumis anti kätte 9. klassis kolm kiitusega tunnistust: Marel Jaamale, Triin Jaansalule ja Heilis Veesaarele.
12. klassi lõpetajatest said kuldmedali Erika Akmentin ja neljal lõpetajal on hõbemedal: Kertu Hernitsal, Gerol Kallol, Argo Neumannil ja Djanno Tipkal.
Ilusat puhkust kõigile, kes on selle auga välja teeninud, ja kohtumiseni sügisel kõigi segaduste kiuste, sest ühist eesmärki silmas pidades on kergem mäetippu jõuda!
Irja Käärik
Tõrva gümnaasiumi õppealajuhataja
