Kirikuõpetaja: Küla, kuhu sattudes imestad, et midagi sellist on üldse veel alles
Olen tänavu kevadel mitmel järjestikusel korral sinna külla sattudes imestanud, et midagi sellist on üldse veel alles. Nagu oleks leidnud loodusest ühe erilise taimeliigi, mida arvad olevat välja surnud.
Seal külas on see "miski" mitte lihtsalt alles, vaid lausa elujõuline. Midagi sellist, mis kunagi vanadel headel aegadel oli ehk igapäevane, nüüd aga ammu enam mitte. Mille kohta tänapäeval pigem raamatutest võib lugeda või lugudest kuulda. Küla millest räägin on Viskla.
Võibolla tuleneb küla nimi sellest, et ta asub Koselt kiviviske kaugusel. Aga võibolla asub hoopis Kose Visklast kiviviske kaugusel. Mis need neli kilomeetrit piki Kehra maanteed siis ikka ära ei ole.
Viskla külast on teada, et ehitatakse visa järjekindlusega oma seltsimaja ja mis nad seal kõik teevad. Esimene põhjus mis mind Visklasse kevadel viis, oli kurb, 49 a. vanuseks elanud Eimar Nõmmela matus. See toimus 10. aprillil.
Juba eelneval õhtul Trulli talu köögilaua taga Eimari emaga, vanaperenaine Elliga vesteldes jäi silma, kuidas küla inimesed üksteise järel tulid ja läksid ja kõik toimetasid midagi. Tegid ettevalmistusi järgnevaks päevaks nagu ühe perekonna liikmed. Eimaril ju peret polnud, küll aga sõpru.
Matused toimusid kesknädalal, aga hoolimata tööpäevast võtsid inimesed aega. Sellistel puhkudel tulebki aega võtta. Kuna Trulli talu paikneb üsna küla keskel jooksevad sinna kokku teed neljast ilmakaarest. Kõik looklevad teeääred olid sel päeval palistatud autodega ja Trulli poole suunduvate inimestega. Mine nagu laulupeole! Tuldi peredega, lapsed kaasas.
Tuli kogu küla ja tuldi ka kaugemalt. Ärasaatmine toimus talu õuel. Kümmekond sugulast, sõpru rohkem kui sada kakskümmend. Kui matuserongkäigu esimene ots jõudis Kosele, oli viimane lõpp veel Viskla vahel. Peielaud, kus osavõtjaid oli saja ringis, peeti Viskla seltsimajas.
Maikuus sai Ella Nõmmela 90-aastaseks. Taas oli küla see, kes nüüd üksi jäänud emale juubeli korraldas. Sellisest aastanumbrist ei saa ju mööda vaadata! Viskla külarahval pidavat olema ka komme käia sünnipäevalapsi hommikul üles laulmas. Pidulaud oli kaetud muidugi seltsimajas, sest kuhu sa ikka mahutad sadakond külalist. Taas oli kogu küla koos nagu üks pere, kaugemad tulijadki tundsid end koduselt nende seltsis. Sööki ja jooki jagus kuhjaga kõigile.
Ainult vaata ja imesta kui palju on võimalik teha hea tahtega ning korraldada sõprade panusega ühisesse ettevõtmisesse! Kui enamasti on sünnipäevalapse külalised tema põlvkonnakaaslased, siis Ellil oli külalisi igas vanuseastmes ja päris temaga samaealisi polnudki.
Viskla küla lapsed laulsid juubilari auks ja mängisid pille, mida nad Kose muusikakoolis on õppinud. Viieaastane Sander aitas justkui küla vaimust innustatuna leida koha lillekimbule, mida mina ei osanud enam kuhugi mahutada.
Tean, et Viskla rahvas on olnud usin kaasa aitama Kose kihelkonnapäevade korraldamisel, ka kiriku talgutel on sealtkandi rahvast ikka osalenud. Kellele on südame avarust antud, see ei ole kitsi, vaid oskab seda ka jagada.
Seesmiselt ilus küla. Ka väliselt kenake. Aga kui sul on reeglina omaette ja küüned enda poole hoidvas maailmas olemas naabrid, kes nõnda oskavad teele saata üht lahkujat ja tervitada üht väärikat sünnipäevalast, siis on see suurem väärtus kui maatüki hind.
Seepärast mõjub Viskla küla oma vaimsusega kui üksmeele saar keset ookeaniavarust.
