FOTO: Omapärane postkast, mis tegi postiljoni päeva helgemaks
Pikk postitee kaob öösse
Ma väga loodan, et bostonlane Eugene O'Neill seal üleval kõrgel mulle andeks annab, et ma tema kuulsa näidendi pealkirja jultunult ära kasutan, aga jutt tuleb hoopiski rõõmsamatest teemadest ja olgu siis peale, kas päevatee või postitee, ega seal olegi suurt vahet, vahe on ainult kirjatüki sisul.
Eks neil pikkadel postipäevadel ole juhtunud nii head kui halba, rohkem ikka head. Kohtutud nii halbade kui heade inimestega. Pigem ikka heade ning toredate inimestega, kui päris tahtlikult halba soovivate inimestega. Halb teadupärast kleepub veel järgmiselgi päeval ja ülejärgmiselgi päeval on veel su küljes kui vihaleht, kuni kellegi hea inimese hea sõna selle lõplikult maha peseb. Aitäh teile selle eest.
Aga aitab nüüd sellest ja läheme teema juurde, millest rääkida soovisin. Postivedaja, kindlasti ka posti tellija jaoks, on üks äärmiselt oluline ja vajalik asi, mis küll kiires ja murelikus maailmas tundub olema see viimase järgu tähtsusega detail - see on postkast. Pole ju vahet, kust sa selle lugemisvara õhtul koju minnes üles korjad, esmatähtis, et ta on olemas ja pole vihmast väga läbi ligunenud ning kõige tähtsam, et sealt ikka oleks, mida võtta. Aga võta näpust, hoopis teise tunde tekitab tee ääres seisev kunstiteos, kuhu inimene on mängu pannud oma kunstniku hinge ja soovi nii endale, kui oma perele ja kindlasti ka möödasõitjatele rõõmu valmistada, postkast, mis materjalilt ja ka teostuselt sulandub ümbrusega ja omaniku koduga üheks pilkupüüdvaks ansambliks. Üheks selliseks toredaks postipaneku paigaks on Öötla külas, Aaviku talu teeotsal asuv talutähis, mis täidab ka postkasti ülesannet. Vankriratas, kuhu on hobuseraudadest vaimukalt kujundatud talu nimi, alumine osa täidab edukalt postkasti ülesannet ja nii, et postivedaja võib rahulikult autost väljumata ajalehed postkasti potsatada, ka sellele on mõeldud. Suur tänu Ülle Pajula perele!
Postkasti pildistamas käies sõnas Ülle, et üks unistus tal siiski veel postkastiga on, nimelt tahab ta sinna kunagi midagi palju huvitavamat valmistada. Jääme ootama, milline postkast kaunistab kunagi Aaviku talu. Aga postitee läheb ikka edasi ja edasi ning järgmisel korral tulevad uued inimesed ja uued kaunid postkastid. Ma olen täiesti kindel, et järgmisel aastal on teede ääres veel kaunimaid ning huvitavamaid postkaste. Eestlane on juba kord selline, kui kodu on ilus, siis olgu juba kõik ilus, ka postkast ja muidugi hing.
Annan veel teada, et kõikidest ilusatest ja huvitavatest postkastidest, milledest fotod vallalehes ilmuvad, üritame vallamajas välja panna näituse, kui lahke vallavalitsus minu ettepanekuga nõustub.
Soovin kõigile kaunist ja päikselist suve!
Thea Silluta, postimehe Leo Silluta abiline
