Kuidas te end kirjeldaksite, millised tüdrukud olete? Milliste sõnadega võtaksite kokku oma kooliaastad? Kaisa:
Olen tavaline tüdruk, sõbralik ja abivalmis, pigem tagasihoidlik ja kohusetundlik.
Proovin alati kõigest osa võtta ja tegeleda võimalikult paljude asjadega samas koolitöid unarusse jätmata. Inimesi üritan võtta sellistena, nagu nad on, ja alati oma vigadest õppida. Pean vahel end veidike kärsituks ja teatud mõttes olen maksimalist, kuid ega keegi pole päris täiuslik.
Kooliaastad Kuressaare gümnaasiumis olid toredad ja huvitavad. Ette tuli ka raskeid ja väsitavaid aegu, kuid oma väga ühtsete ja toetavate klassikaaslaste abiga sai nendestki üle. Aastate jooksul on meil olnud kolm imetoredat klassijuhatajat.
Enamik õpetajatest olid mõistvad ja õpetasid oma ainet hästi. Pärlin:
Ma ei pea end eriliseks, olen samuti täiesti tavaline. Armastan teatrit, kunsti, kirjutamist ja matemaatikat. Nende valdkondadega tegeledes meeldib mulle ennast proovile panna, vaadata, milleks võimeline olen. Mu suurepärased sõbrad, õpetajad ja kolm kooliaastat Saaremaa ühisgümnaasiumis on jätnud väga positiivsed mälestused. Kaisa, elad Praakli külas - on see hea koht elamiseks? Mis on sinu meelest maal elamise eelised linnaelu ees? Kas maanoor jääb millestki olulisest ilma?
Praakli külas on kindlasti hea elada. On rahu, vaikust ja eraldatust, mida linnas ei ole. Saab vabalt oma hoovis tegutseda. Aknast on ilus vaade loodusesse.
Samas asub Praakli linnale väga lähedal, mistõttu ei jää linnaelu kaugeks. Kuna käin linnas koolis ja tööl, siis veedan suure osa ajast Kuressaares ja ega seetõttu oskagi eriti millestki puudust tunda. Võib-olla ainult see ongi mureks olnud, et ei ole saanud iga hetk minna sõpradega kohtuma ja üritustele, kuna puudub transport. Kõige tüütum ongi olnud just muretsemine, kuidas, kellega ja millal linna ja tagasi saab. Aga kui see üks asi välja arvata, siis ma ikkagi naudin maal elamist. Kas olete jõudnud õppimise kõrvalt ka hobidega tegeleda? Kas ja millest peab abiturient loobuma, et kulla vääriliselt õppida jõuaks?
Kaisa:
Alg- ja põhikoolis tegelesin aktiivsemalt tantsimise ja ujumisega, aga keskkoolis tuli neist loobuda nii ajapuuduse kui ka tervisehädade tõttu. Praegu ma otseselt mingite püsivamate hobidega ei tegele, lihtsalt naudin vabu hetki ja leian igasugust põnevat tegevust.
Kulla nimel ma teadlikult millestki loobunud ei ole, kuid 10. ja 11. klassis oli mul kindlasti vähem vaba aega kui osal minu klassikaaslastel, mistõttu ei saanud veeta nii palju aega sõpradega, kui oleksin soovinud. Pärlin:
Õppimine on alati olnud minu jaoks prioriteet. Olen oma aega nii planeerinud, et kui koolitöö peaks unarusse jääma, siis ei saa ma endale ka nii-öelda kooliväliseid asju lubada.
Muidugi ei saa öelda, et see kõik oleks olnud lihtne, sest paratamatult tundub tihti kõik muu koduste ülesannete kõrval ahvatlevam. Kuid siis tuleb lihtsalt teha õigeid otsuseid, panna paika, mis on hetkel tähtsaim. Mis on kõige meeldejäävam, mida teie lemmikõpetaja(d) on teile õpetanud?
Kaisa:
Ma ei ütleks, et mul oli koolis kindel lemmikõpetaja. Usun, et sain igalt õpetajalt kaasa tarkusi ja oskusi, mis mind edasises elus toetavad. Võib-olla praegusel hetkel, seoses ülikooli ja erialavaliku tegemisega on meeldejäävaim ajalooõpetaja soovitus õppida tasuvat eriala, sest oma huvidega saab alati hobikorras tegeleda. Pärlin:
Mulle tulevad kohe meelde klassijuhataja öeldud sõnad lennusõrmust üle andes: "Unista suurelt, siis lähevad ehk mõnedki su soovid täide!" See mõte on mind inspireerinud. Mis on olulisim - koolitarkus, õpikutarkus või elutarkus?
Kaisa:
Eks ole ikka kõiki parajal määral vaja. Kool õpetab suhtlemist, meeskonnatööd ja distsipliini. Õpikutest saab teoreetilisi teadmisi, mis on vajalikud alustalad, ja elutarkus õpetab läbi kogemuste vigadest õppimist. Elu on nagu kaardimajake, kus iga lüli omab võrdset tähtsust, nautimaks täisväärtuslikku elu. Pärlin:
Ma arvan, et õpikutarkus ja koolitarkus on olulised, sest need on aluseks elutarkusele. Kõik kolm on vajalikud. Koolis käies on rohkem õpikutarkust vaja, kuid samal ajal omandatakse juba ka elutarkust.
Võib-olla oleks õige öelda, et seni kuni elutarkust pole, on kõige olulisemad kooli- ja õpikutarkus. Kas olete juba mõelnud ka elukutsevalikule? Kas ja kes seda valikut mõjutanud on?
Kaisa:
Ülikooli kavatsen kindlasti minna, aga ühte konkreetset eriala ei hakkaks välja tooma. Valikuid on mitmeid ja lõpliku otsuse tegemine on kindlasti keeruline. Erialad olen valinud sisetunde järgi, vastavalt oma huvidele. Lasen teistel küll oma arvamust avaldada, kuid oma tee pean leidma ikkagi ise. Pärlin:
Mõelnud olen küll, kuid välja mõelnud veel mitte. Pikka aega plaanisin minna õppima stsenaristikat BFM-i (Balti filmi- ja meediakool - toim) ehk siis kirjutada stsenaariume. Aga kuna seda eriala sel sügisel õppima minna ei saa, siis asusin kiiresti uut võimalust otsima.
Praegusel hetkel tean, et kandideerin kindlasti Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuri erialale, kuid ülejäänu on veel lahtine. Arhitektuur paelub mind, sest hõlmab nii reaalaineid kui ka paraja portsu loovust.
Keegi teadlikult minu otsuseid mõjutanud pole, need on tulnud kusagilt minu seest. "Kes palju teeb, see palju jõuab" ja "Tark ei torma" - kas ja kuidas need ütlused teiega seostuvad? Või ehk pigem: "Tasa sõuad, kaugele jõuad"? On teil mõni moto, mis aitab sihti silme ees hoida?
Kaisa:
Kindlasti üritan teha võimalikult palju, sest elame ju vaid üks kord.
"Tark ei torma" - sellele ütlemisele olen pigem vastand, sest jätan tihti asjad viimasele minutile. Siis läheb väga kiireks, kuigi enamasti jõuan ikka napilt õigeks ajaks.
Arvan, et vanasõna "Tasa sõuad, kaugele jõuad" seostub minuga päris hästi, sest olen terve kooliaja vaikselt oma asja ajanud. Otseselt mingi suure sihi poole teadlikult püüelnud pole, kuid lõpuks jõudsin vist päris kaugele.
Motoks võiks olla see, et ela üks päev korraga ja vaata, mis elu toob, sest kui üks uks sulgub, avaneb kuskil alati teine. Pärlin:
Viimasel ajal on motoks kindlasti olnud minu klassijuhataja sõnad suurelt unistamisest. Üldiselt suhtun elusse ikka nii, et kui teen palju, siis jõuan ka palju. Samas ei tee ma ühtegi otsust ilma mõtlemata. Kui ma kahtlen, küsin endalt, kui väga mulle seda ikkagi vaja on ja mis saaks, kui ütleksin ei.
Muidugi ei saa öelda, et teekond praegusesse hetke oleks olnud lihtne. Olen iseennast tundma õppides jõudnud julguseni end ka proovile panna ja võib-olla seetõttu ongi mind saatnud edu. Nii et omal moel käivad kõik need kolm ütlemist minu kohta. Millise tundega kooliukse oma selja taga kinni panete? Kas teid on kunagi Saaremaale tagasi oodata?
Kaisa:
Kooliukse sulen rahuliku südamega. Andsin endast kõik ja püüdsin olla võimalikult aktiivne, osaleda paljudel üritustel ja klassikaaslastega nooruspõlve nautida. Ja samal ajal õpetajatelt edasiseks eluks kõikvõimalikke tarkusi ammutada. Kuna olen koolimajas veetnud suurema osa oma praegusest elust, jääb Kuressaare gümnaasium mulle alatiseks väga armsaks ja koduseks.
Kunagi ei või teada, kuhu elutee viib, aga muidugi loodan mingi hetk Saaremaale tagasi tulla. Kui ma ka tõesti siia elama ei tule, siis külas käin kindlasti võimalikult tihti, sest minu üks ja tõeline kodu on ja jääb Saaremaa kadakate alla. Pärlin:
Ma ei oskagi öelda, mis tunne see täpselt on. Võibolla segu kurbusest, rõõmust, kergendustundest ja hirmust tuleviku ees. Saaremaa ühisgümnaasium tähendab minu jaoks kolme suurepärast aastat ja fantastilisi inimesi. Kuid kindlasti toob elu mu siia kunagi tagasi, kui mitte kauemaks, siis külla ikka. Täpsemalt ma veel öelda ei oska, eks tulevik näitab.