Tõlkjas ja putked vallutavad Eestimaad
Mööda jaanikuist Eestimaad ringi sõites pakkusid tänavu rõõmustavat pilti lopsakas roheluses suviviljapõllud. Kuid aasta-aastalt üha rohkem hakkavad silma intensiivselt kollendavad ja valendavad alad, mis võivad imetlust tekitada küll turistides, aga mitte agronoomihingega inimeses.
Need juunikuus kollendavad alad - välja arvatud õitsvad talirapsipõllud - olid mitte võililleväljad või varakevadiselt tavaline kaarkollakas, vaid laienemas on maaviljeluses agressiivse umbrohuna tuntud tõlkjas ehk rakvere raibe. Kui varasematel aegadel oli tõlkjaga tugevalt saastunud Põhja-Eesti ja eelkõige Virumaa, siis praegu on see taim kõvasti kanda kinnitanud paljudes Eesti piirkondades.
Tõlkjas levib kiiresti
Tõlkja esmaleide üksiktaimede näol võib tavaliselt leida teeäärtel, raudteetammidel, jäätmaadel jm, järgmistel aastatel aga juba märksa kaugemalt ning suuremate kogumikena. Tõlkja paksukestalisi kõdrakesi - erinevalt teiste ristõieliste taimede viljadest need iseenesest ei avane - levitavad linnud oma väljaheidetega. Mahavarisenud kõdrakesi kannavad edasi ka lumesulamisveed. Vähemal määral võib tõlkjas levida inimese tahtmatul kaasabil, näiteks pinnase teisaldamisega, sõnniku või külvisega.
Tõlkjas (Bunias orientalis) on võõrliik, s.t ta on meile sisse toodud. Teatakse rääkida, et Eestis hakkas tõlkjas levima Krimmi sõja aastatel. Tollal Rakvere lähedal asunud Vene sõjaväe hobustele toodi Ukrainast heina, millest pudenes seemneid laagripaikade ümbrusesse. Sealt siis ka tõlkja rahvapärased nimetused rakvere raibe ja venekapsas.
Raskesti tõrjutav
Tõlkjas on võimsa juurestikuga kahe- või mitmeaastane taim. Seemnest areneb esimesel aastal peajuur ja lehekodarik, teisel aastal aga kuni meetri sügavuseni ulatuv sammasjuur ning üks õisikut kandev vars erkkollaste meelõhnaliste õitega, mis õitsevad juunis-juulis. Juurekaela ülemises osas asuvatest pungadest kasvab kolmandal aastal mitu harunevat ja õisi kandvat vart, mistõttu taim muutub põõsasjaks. Kui tõlkja juuri vigastada või tükeldada (näiteks mullaharimisel), areneb nendest uusi võrseid ja taimi.
Et tõlkjas levib nii vegetatiivselt kui seemnete abil, on ta väga tülikas ja raskesti tõrjutav umbrohi. Eriti jõuliselt kasvab lämmastiku, kaltsiumi ja väävli poolest rikastel muldadel, näiteks Põhja-Eesti tööstusmaastikel. Sügava ja võimsa juure tõttu talub hästi ka pikaajalist põuda. Tugeva ja kahara kasvu pärast nõuab tõlkjas rohkesti kasvuruumi, on väga konkurentsivõimeline ning tõrjub teisi liike kooslusest üsna edukalt välja. Seal, kus ta looduses levima on hakanud, temast enam naljalt lahti ei saa.
Eelmise Eesti Vabariigi ajal pöörati tõlkjatõrjele suurt tähelepanu. Tehti katseid ja koostati juhendeid tema tõrjumiseks. 1939. aastal anti tõlkjatõrje kohta välja koguni määrus, kus oli öeldud, et see taim kuulub kogu riigi ulatuses hävitamisele.
Vastavalt tõlkja esinemise astmetele Eesti eri piirkondades olid erinevad ka ettekirjutused. Määruse täitmata jätnud maaomanikke ähvardas karistus (kuni kuu aega aresti või
100 krooni rahatrahvi). Tõlkjast loodeti vabaneda 1947. aastaks, kuid sõda ja teised suured muutused ei lasknud sellel teoks saada.
Rohumaadel, mida söödatootmiseks ei kasutata, on suurtel aladel tugevalt võimust võtnud sarikalised ehk putked. Need taimed on kõrgekasvulised ja kaharad, annavad rohkesti seemneid ja paljunevad ka vegetatiivselt. Seega on nad väga konkurentsivõimelised ning suruvad teised liigid kiiresti välja.
Paljudel lamminiitudel juba ongi tihedalt müürina kasvavad putked saanud peaaegu ainuliigiks. Nii tekibki kahtlusi, kas selline elupaik loomadele ja lindudele, eriti aga kaitsealusele rukkiräägule enam meelepärane on. Ja tasuks vaid ette kujutada, kui suureks kujuneb putkede seemnevaru mullas ning kui palju vaeva (ja kemikaale!) kulub, kui tulevikus peaks tahtma neid alasid kultuuristada.
Tõlkjaid tuleb varem niita
Nimelt peab kehtivate nõuete kohaselt toetusaluseid ajutiselt kasutusest väljas olevaid alasid niitma üks kord aastas ajavahemikus 1.-31. juulini. Putkede ja tõlkja kiire leviku vältimiseks oleks aga mõistlik niita neid taimi märksa varem, umbes nende õitsemise ajal, et vältida seemnete valmimist ja varisemist.
On ju võimalik nende tülikate umbrohtudega tugevalt saastunud alade senisest varasema niitmise puhul rakendada selliseid taktikaid - keskelt servade poole või ainult üht serva pidi, niitekõrgust suurendades jms -, et ei tehtaks liiga looma- ja linnupoegadele.
Linnu- ja loomakaitsjate ning maavaldajate eesmärkide vahel valitsevad praegu teatud vastuolud. Kas oleks mõistlik algatada mõttevahetus, leidmaks mõlemale poolele sobivaid, Eesti floorat ja faunat ühevõrra säästvaid kompromisse?
