Esinejaskond kujunes suisa rahvusvaheliseks ja suurim heameel oli sellest, et kõikide üllatuseks astus lavale ka väga armastatud laulik Mari Kalkun, kes oli äsja maha saanud magistritööga Sibeliuse Akadeemias. Usun, et õnnitlete teda siinkohal koos minuga.

Pean tunnistama, et seekordne holaöö oligi kõige sarnasem minu algsele ideele - laulda suveööl ümber lõkke omaloodud laule ja ühineda muusikalises rõõmus. Esimene kogemus aga taolist üritust aastal 1996 korraldada lõppes tõdemusega, et ilma peale ei saa meil iialgi kindel olla. See õhtu oli aga tõepoolest unistuste ilmaga ja isegi sääski oli kokku kümme tükki ning nemadki tegelesid peaasjalikult kaasalaulmisega.