Julged vanaemad põrutavad lapselaste kannul nii Pariisi kui ka Alaskale
Elu esimese väga pika reisi tegi Leili Remmet 14aastasena koos ema ja õdede-vendadega Siberisse. Sealt eluga tagasi Eestisse pääsemine andis sellise elukooli, et hiljem polnud enam ükski reis hirmus.
Kui aga Leili päris üksi ja sõnagi inglise keelt oskamata asutas end Alaskasse tütre perele külla lendama, soovitas tema noorem õde ikka natuke mõelda ja aru pähe võtta. Ümberistumistega 14tunnine lend ikkagi!
Aga Leili ei värisenud - lendas vaatama esmalt esimest, siis teist ja lõpuks kolmandatki lapselast!
Kaheksakümnele lähenev memm on rahu ise, kui ütleb, et temale on need reisid olnud nagu käkitegu. Inimesed on abivalmis ja lahked, ole aga ise julge, küsi ja suhtle, ning kõik saab korda.
"Kui vene keel on suus, siis pole minul isiklikult mingit vahet, kas lähen Rakkes rongi peale või Tallinna lennujaamast Amsterdami ja Seattle'isse," kinnitab naine. Ka tema abikaasa Mati on pika reisi ära teinud ja sellega omapäi toime tulnud. Vanaisa käis ja aitas tütre uude majja parketti panna.
Kalapüük ja ooperiteater
"Tütar on meil Eestis käsitööõpetajaks õppinud ja tahab ikka, et nii palju kui võimalik oleks kodus tehtud oma kätega," selgitab Leili. "Kord, kui tütar ostis ehituspoest asju ja keeldus remondimehest, tuli kaupluse juhataja koju vaatama, kas ta tõesti ise seda tööd seal omal kätega teeb!"
Kuigi suhelda ei saa nii tihti kui Eestis elavate laste ja lastelastega, on side Eesti vanavanematega lähedane. "Kui seal külas käin, siis teeme kõike koos," jutustab Leili. Nii on ta jalutanud lapselastega talvistel tänavatel, kus lumevallid on nii suured, et bussistki paistab kõnniteele vaid katus. Leili on pannud jalga kaenlani ulatuvad kalamehesäärikud ning püüdnud jõest lõhet, teinud perega kaasa pikema Alaska-tuuri, ujunud kuumaveeallikatega basseinis ja näinud linnatänavail hulkuvaid põtru.
Et tütar Kaie töötab Tallinna-suuruse Anchorage'i linna ooperiteatri kostüümiosakonna juhatajana, on vanaema Leiligi käinud abiks brokaatseelikut näitlejannale parajaks õmblemas.
Kokku on ta kolmel korral olnud Alaskas kuus kuud ning plaanib veelgi minna. Eesti keelt lapselapsed suuremat ei räägi, kuid aru saavad. "Mina olen otsustanud, et ei hakka neid sundima ka. Kui neil endal huvi tekib, küll siis õpivad ka keelt. Praegu käib kogu suhtlus ju inglise keeles ja see pressib tugevasti peale, kuigi tütar ikka üritab nendega eesti keelt rääkida kodus."
Vanaema rõõmsameelne suhtumine kannab vilja ning lapselapsed on külas käies küljes nagu takjad - kes tahab tema kaisus magada, kes tema enda peal magama jääda. Aga no eks selleks vanaemad ongi!
Selle vastu, et lapselapsed nende Rakke kodust kaugel üles kasvavad, pole vanavanematel midagi. "Sealsed inimesed on ääretult lahked ja sõbralikud, lapsed ise avatud ja julged. Koolisüsteem on hoopis teine ning mulle tundub, et see pakub suuremaid vabadusi ja suuremaid võimalusi," kirjeldab Leili.
Sellele, et tütar koos laste ja väimehega Eestisse koliks, nad isegi ei mõtle. Kodus on sein täis kaugelolijate fotosid, albumites uhked Alaska vaated ning vanaisa Mati toimetab Alaska kirja kandva nokatsiga. Leili teab oma Siberi-kogemusest, et peresidemeid hoida saab väga hästi ka kaugelt, tuleb ainult tahta.
Ameerikasse aeda rohima
Sama meelt on ka Ida-Virumaal Kõrtsialuse külas elav Kaarin Oras. Tema tütar läks Ameerikasse juba enne seda, kui äraminek igapäevaseks muutus, ning on praegu Virginia osariigis abielus ja ema kahele lapsele. Vanaema Kaarin on lastelaste juurde teinud kaks poole aasta pikkust Ameerika reisi. Ka tema lendas kohale üksi ning üsna vähese inglise keele oskusega.
"Olin vahepeal Kalvi mõisas aednik, siis ikka kuigipalju inglise keelt suhu jäi. See oli aga rohkem selline viisakas palun-tänan-suhtlemine, igapäevast juttu sellega ära ei räägi," kirjeldab Kaarin.
Lennupileteid ostes pani reisibüroo kokku sellise reisi, kus oleks võimalikult vähe ümberistumisi, ning närvis, aga kindlameelne vanaema jõudiski sekeldusteta kohale. Seiklused algasid hiljem.
"Nad seal laiutasid käsi ja ütlesid, et sinuga ikka juhtub," naerab Kaarin. Näiteks avastas pere jahmatusega, et vanaema on omapäi käinud jalutamas otse kiirteel!
"Seal oli servas vihmaveerenn, hoidsin ilusti sinna ja muudkui läksin. Ega mina ei teadnud, et seal ei tohi jalakäijad liigelda!"
Kord sattus Kaarin vihmaveerennis kokku suure musta maoga, kes susises nagu jube. Kaarin vaatas hiljem veel tükk aega hoolsamalt jalgade ette.
Et Kaarin on aiandushuviline, meeldis talle väga uurida ümbruskonna taimi.
"Tütrele meeldis väga, et nende aias toimetasin, nad ise seal palava päikese käes tegutseda ei armasta. Esimesel külaskäigul tegin rohkem musta tööd ja valmistasin aeda ette, järgmisel korral õnnestus juba aiavilju kasvatada."
Muidugi on Ameerikas asju, mis tunduvad võõrad ja millest on raske aru saada. Kaarin laskis endale Eestist järele saata Epp Petrone "Minu Ameerika" ning märkas seda lugedes palju tuttavlikku.
"Mu tütar peab väga oluliseks tervislikku toitumist ja paneb lastele alati kaasa omatehtud toite. See on siis alati suur ime ja õpetajad kirjutavad hoolsalt retsepte üles, isegi endavalmistatud kanasalat on suur asi."
Imelik tundub ka ameeriklaste mugavustava hoida lapsi pikki aastaid mähkmetes. "Eestis püütakse saada laps kiiresti potil käima, seal nägin seitsmeaastast veel mähkmeid kandmas. Tütar põhjustas suure üllatuse, kui selgus, et tema pooleaastane laps istub potil, kohe küsiti nõu ja isegi tänati!"
Kaarini lapselapsed ei räägi eesti keelt, küll aga on ta viinud neile rahvariided. Olgu siis niigi palju kodukohaga sidet. Ka kirikus, kus pere pühapäeviti käia tavatseb on seinal Eesti lipp. "Seal on üldse kõigi nende rahvuste lipud, kes kirikus on esindatud. Märkasin, et Eesti lipp on seinal tagurpidi, ja kui sellele tähelepanu juhtisin, siis pastor küsis, et ei tea, mis seal Eestis toimub, äkki on seal riigis ka midagi tagurpidi," räägib Kaarin.
Seda, et ameeriklased väga perekondlikult suhtleks, pole ta märganud. Nii et tema pikad külaskäigud on pigem erandlikud, kuid oodatud ja tahetud. Kaugel elav vanaema on tulles eeskätt moraalseks toeks ning oskab ja suudab oma Eesti tausta tõttu märgata ja osavalt teha selliseid asju, milleks muidu spetsialist palgatakse.
Lapsevankriga Pariisis
Siiani on jutt olnud ookeani taha reisi teinud vanaemadest, kuid on selge, et Euroopagi pole vanaemadele mingi küsimus. Maaleht leiab vanaemasid Londonist, Brüsselist ja Pariisist. Mõned aitavad välisriigis elaval noorel perel üsna pikalt lapsi hoida, teised jäävad lühemaks ajaks.
Enamasti panevad vanavanemad ikka oma hobide ja oskuste järgi käed külge ning toovad kaasa Eestile omast "ise tehtud - hästi tehtud" suhtumist, mis põlvkondi kokku liidab.
"Oma lastega tekib lähedus iseenesest, kui nendega iga päev koos olla. Lastelastega peab selleks tööd tegema," sõnab vanaema Mari, keda lennureisid viivad Pariisi. Tema palub oma perekonnanime jätta toimetuse teada ning tunnistab ausalt, et kui esimest korda tuli jutuks võimalus, et ta oma töö kõrvalt kaks korda nädalas hakkaks lapselast hoidma, siis idee oli ootamatu, kuid mõtelda polnud midagi.
"Tegelikult klappis kõik väga hästi ja mulle meeldis see," räägib Mari. Sealt edasi ei läinudki pikalt, kui toetust oli vaja Pariisis elaval tütrel. Praeguseks on Maril Prantsusmaal lapselapsi juba kolm. "Olen korraga seal olnud kuukaupa. Jalutan, mängin, oleme niisama koos. Elu on õpetanud, et lähisuhted on lõpuks olulisemad kui miski muu," räägib ta.
Kui laps on emaga koos, saab ema suurema tähelepanu, aga koos vanaemaga tekib hoopis teine tasand. "Kui lapselaps tuleb, käed laiali, ja sa oled sel hetkel tema jaoks maailma kõige kallim inimene, siis see on fantastiline! Süda lihtsalt sulab sees! Miks siis mitte ise selliste hetkede nimel pingutada," arutleb vanaema Mari.
Prantsusmaal kasvavate lapselaste jälgimine on pannud maailma avaramalt suhtuma ja toonud välja ka selliseid asju, millele oma lapsi kasvatades ei olnud vaja mõelda.
"Kõik need identiteedi- ja keeleküsimused on välismaal elades teravamad, kui oskasin arvata. Vaatan oma tütart imetlusega ja mõtlen vahel, et kas mina oleksin osanud sellistele asjadele üldse niimoodi tähelepanu pöörata."
Välismaal elavate lapselaste juures käimine pole Mari meelest mingi eriline number. Mänguväljakud on ikka ühesugused ja käru lükkaminegi käib samamoodi. "See on suur kingitus, kui lisaks lastele ka lastelastega on lähedased suhted," tõdeb Mari. Selle nimel polegi lõpuks ületamatu oma töid-tegemisi planeerida nii, et kõigeks jaguks aega ja energiat.
