Mälestuskilde Linda Rahvamajast aastatel 1999-2009
Järgmisel päeval vanemad jutustasid, et tegemist oli väga suure rahvarohke peoga, kus esinesid mitmed eesti tollased staarid, kultuurimaja oli väga uhke ja ruumikas. Ise nägin esimest korda seda hoonet, kui olin alles 16- aastane ja esinesin Mõniste bändiga Siil Udus Lindalevi festivalil. Millegipärast sattusime korraks ka kultuurimajja ja mäletan siiamaani, et ootamatult vilksatas peas mõte, et ka mina võiks selles majas töötada. Vaatamata oma noorele eale olin palju kordi esinenud Kultuurimajas Kannel, Vabariikliku Noorte Puhkpilliorkestriga teatris Estonia ja valikorkestriga 1988. aasta noorte laulupeo raames Tallinna Linnahalli suurel laval. Siiski polnud ma näinud Võrumaal sellist suurt saali, mis jättis tookord võimsa mulje.
Aastad möödusid ja 1999. aasta 2. juunil asusin konkursi korras Antsla KSK juhataja ametikohale. Uue asutuse alluvusse määrati Antsla Vallavalitsuse otsusega ka Linda Rahvamaja. Hoonesse sisenedes oli pilt trööstitu ja aktiivselt tegutsevast rahvamajast polnud suurt midagi järel. Rahvamajal polnud aastaid olnud korralikku juhatajat, peaaegu igal külaelanikul olid maja võtmed ja maja eest vastutas ainult koristaja. Kolhooside laialisaatmislaine oli tabanud ka seda maja. 700 aastat orjaiket ja mõisapõletamise mõnu oli sundinud kolhoosi liikmeid laiali tassima pooled saalitoolid, 500 inimesele mõeldud toidunõud, lokaalsed kõlarid, peeglid jne. Vahetult enne minu tööleasumist oli maha lõhutud klubi kohvik ja inventar haihtunud teadmata suunas. Kaks päeva pärast minu ametiaja algust viidi öösel hoonest ära Rootsist toodud WC potid, mis olid mõeldud vanade pottide asendamiseks. Peale seda vahetasime välja maja lukud ja ma ei kirjutanud juhatajana vastuvõtmisaktile alla enne, kui mitmed asjad olid tagastatud. Näiteks toodi tagasi veel praegu saalis kasutatavad täispuidust lauad. Inventarist oli alles jäänud maja helitehnika, mis tolleks ajaks oli juba aegunud. Helitehnik Oleg oli suutnud pilliruumi ukse lukus hoida ja alles aasta peale minu tööle tulekut usaldas ta mulle esimest korda pilliruumi võtmed. Oleg suutis laialitassimise käigus säilitada tuntud ETV operaatorite rariteetsed filmid Linda Kolhoosi ülesehitamisest. Päästetööde käigus oli rahvas jõudnud osadel filmidel jalgadega peal trampida.
Ürituste korraldamisest Linda Rahvamajas
Üsna pea selgus, et ürituste korraldamisel oli pikk vahe sees olnud ja rahvas oli majast võõrdunud. Esimeseks proovikiviks oli 1999. aasta Kobela jaanipäeva korraldamine. Eeltööna tegime korda järveäärse platsi, kust pidi juba väikesi puid välja juurima. Ümber järve jooksuks tegime korda lagunenud purded. Aastaid hiljem meenutan huumoriga seika, et jaanipäeva hommikuks pidi kohale toodama lõkkepuud. Kohale jõudes nägin, et lõkkeplatsile oli virnastatud suur koorem 6-meetriseid täismõõdus tooreid palke. Õnneks elas meie bändi uus trummar Sven Kobelas. Ta tõi kohale mootorsae ja kutsus appi veel ühe sõbra. Päeva lõpuks oli meil lõke püsti ja tuli sai seekord võimas. Erinevate ürituste korraldamisel olid tihtipeale abiks praeguse Boose Seltsi eelkäijad Boose Naisselts, kellega meil olid väga head suhted. Siseürituste korraldamistel saime oma esimesed triibulised kiiresti kätte. Võtsin asja kohe suurelt käsile ja tahtsin sügisel esimest pidu korraldada suures saalis. Kohale tulnud bänd oli kallis ja rahvast väga vähe. Parajasti toimusid linna ja valla liitumisega seonduvad valimised, KSK eelarve oli tühi ja rahad kinni. Nii tuligi siirduda oma isiklike säästude kallale, et häbi ära hoida. Kodus ütlesin perele, et järgmised kaks kuud peame vanemate talust toodud moonakoti peal elama. Ainuke üritus, mis tollel aastal suures saalis toimus, oli Võrumaa Omavalitsuste sügispidu (lõikuspidu). Võrreldes tänapäeval toimuvate analoogsete pidudega olid tollal kohal väga kallid esinejad ja iga meetri tagant seisis peolaual püsti korralik konjak. Peo külastajad lahkusid millegipärast varakult. Maha jäi rikkalik peolaud. Saatsin info laiali ja varsti saabus kohale suur osa hetkel tippvormis olevast Antsla korvpallimeeskonnast, kes tarmukalt peolaual olevaid liudasid ja jooke tühjendama asusid. Varsti visati lava ees näppu ja kõlaritest paiskus välja raevukas 80ndate aastate heavy rock.
Terve ülejäänud 1999- 2000. aasta hooaja, mis kestis sügisest kevadeni, korraldasime pidusid rahvamaja fuajees ja ainult oma maja bändidega. Ansamblid Wanton ja Pardipojad olid mulle moraalseks toeks. Rahvas hakkas pidudega harjuma ja 2000. a. sügisel saime peod suurde saali tagasi tuua. Kuni rahvamaja konserveerimiseni külastas Linda üritusi rohke publik. Vaid ühe käe näppudel võib lugeda üles need tollal Eestis tuntud ansambleid, kes sellel perioodil siia ei sattunud. Väga rohkearvulised olid ka Tiit Uibussaare ja Siim Pohlaku korraldatud noortepeod. Kui esimestel tööaastatel nõudis rahvas bändide vahele valjuhäälset diskotümpsu, siis 2000. a. keskpaiku jõudsime olukorrani, kus peolised nõudsid plaadimuusika vaiksemaks keeramist ja skandeerisid, kui lavale astus Antsla oma bänd Kahtlane Sahin. Väga menukad olid Antsla näiteringi ja KSK koostöös korraldatud retropeod. Väiksemaid üritusi korraldas jätkuvalt ka Boose Naisselts. Suure menuga ja rohkearvulise publikuga toimusid MTÜ Pärliine tantsuetendused.
Ringide tööst
Tööle tulles tegutses Sirje Aarna naisrahvatantsurühm Linda, Vahur Kera eestvedamisel meeste võrkpall ja võrkpallivõistluste korraldamisel käis alati abiks praeguseks juba manalateele lahkunud Ülo Lend. Laste spordiringe juhendas Viljar Nummert ja aeroobikaringe Elin Kroon. Huvitav fakt lugejale on see, et praegu tegutsev naisansambel Helise alustas 1999. aastal tegevust Eda Hirsoni juhendamisel just Linda rahvamajas. Bändidest hakkasid uuesti majas proove tegema ansambel Pardipojad ja Mõniste rahvamajast koos minuga kaasa tulnud ansambel Wanton. Aegajalt tegi laval proove ka Antsla näitering. Ringitöö põhiliseks segavaks faktoriks oli pime ja väga külm maja. Suureks abiks ei olnud ka 2000. a. kevadel tehtud radiaatorite ja torustike pesu. Mõned aastad hiljem paigaldatud lokaalne katlamaja ei suutnud samuti hoonet kütta, sest küttefirma lülitas samale katlale juurde ühe kortermaja ja katla võimsusest ei piisanud. Kui peo jooksul oli vaja saal soojaks saada, siis pidi kortermaja küte peaaegu kinni keeratama ja ringitöö päevadel vastupidi. Kuna Antslas hakkasid ringitöö tingimused paranema, siis järkjärgult tulid ringid Antslasse üle. Lasteringide puhul oli ületuleku põhjuseks veel halb bussiliiklus Kobela ja Antsla vahel. Korduvalt tõime vallavalitsusega toimuvas ametlikus kirjavahetuses välja, et ilma projektitoetusteta hoonet korda ei saa. Sellel hetkel aga polnud niinimetatud juurteta külainimesed prioriteet ja maja konserveerimisest sain teada mobiili teel parajasti Tartus autoga sõites. Pärast seda ei oleks ma tahtnud autorooli istudagi, aga Tartust pidi ju koju sõitma. Kirjalik otsus saabus minu sünnipäevakingitusena 10. märtsil 2009.
Aastate möödudes vaatan tagasi ja hindan asju teise pilguga. Hea, et on palju toredat meenutada. Siinjuures tahaksin tänada kõiki Antsla ja Kobela inimesi, kes aitasid aastate jooksul korraldada väga erinevaid üritusi ja lõid kaasa erinevates tegevustes. Samas ei karjunud need inimesed igal nurgal, et olen „vabatahtlik", vaid lihtsalt nautisid koosolemise rõõmu. Kõige suuremad tänud endisele kolleegile Evi Mihhailovile ja tema abikaasale, kes kõik need aastad olid suureks abiks rahvamaja eluspüsimisel. Edu edaspidiseks ka neile, kes praegu Linda Rahvamaja toimimise eest hoolt kannavad ja ei kasuta seda oma poliitiliste ambitsioonide rahuldamise objektina. Soovin juba ette kõigile ilusat Linda Rahvamaja 40. juubelipidu sellel sügisel.
