Ent järsku on kõik selles hommikus teisiti - uudiseid lugeva raadiodiktori hääleski, kui ta teatab, et Moskvas on alanud putš... Seletan lastele, et toimunud on riigipööre - mida see endaga kaasa toob, ei suuda äkki kokku võtta ega teagi. Teadmatus ja hirm on nende päevade märksõnad. Tean vaid, et Tallinna tööasju ajama tuleb sõita.
Tee Jõgevalt Tallinna tundub olevat eriti pikk, ärev. Esimeste ülesannetega viib käik otse Toompeale, siis veel mitmesse ametiasutusse ja pärastlõunasel ajal taas Toompeale tulles on suured kivimürakad sõidutee sulgenud. Hinge poeb suur ärevus, teadmatus, millise ulatuse poliitilised arengud on võtnud. Mõte, kus on lapsed... Kuid eelnevalt kokku lepitud kohtumistes on toimunud muudatused, arusaadav - antakse ülevaade, mis putši käigus on toimunud.
Asutame ennast koduteele, autos on vaiksem kui tavaliselt, eks igaüks mõlgutab omi mõtteid. Aga veel enne, kui suurlinna tuled kaugusse jäävad, sõidab meile lennuvälja juures vastu sõjamasinate kolonn... Seda pilti ja neid tundeid ei saa unustada kunagi.
Kas on võimalik täna sõnadesse panna seda, mida tundis eesti rahvas, millest mõtlesid emad ja isad, kus meie lapsed edasi kasvavad - teadmatus, kas kaotame kõik; mis meist saab... Vaid üks killuke, vaadates tagasi neile ärevaile tundidele, mis oli, mida me tundsime pisut üle kahekümne aasta tagasi. Kas oskas siis keegi ette kujutada, et meie vabadusepüüe pääseb võidule ilma verevalamiseta.
Traagilised sündmused teel iseseisvusele meie naabrite juures Leedus olid kõigil väga selgesti meeles. Siin võimegi küsida, mis imepärane rahvas me oleme - oma riigi ja rahva nimel tekkiv sünergia hoiab meid koos ja miski ei suuda takistada seda tekkivat jõudu, mis seisab vankumatult vastu võõrale väele. Ükski riik pole maailmas ennast vabaks laulnud, aga meie suutsime seda. Tänases Eestis pole midagi olulisemat kui hoida ja hinnata vabadust. Meie vabadus ja iseseisvus peavad olema need väärtused, kus kõik poliitikud käed ühendavad, siin järeleandmisi olla ei saa.
Vaba riigina peame vaatama tulevikku ja tulevik seisneb meie lastes. Et riik oleks terve, ei saa me lubada, et lapsed peavad minema magama tühja kõhuga või perekonna majanduslik olukord ei luba võimaldada lastele võimetekohast haridust. Riigi ülesanne on seista ühiskonna tasakaalustatud arengu eest. Riik peab andma oma toe laste kasvatamisele ja koolitamisele, olgu see siis koolieine, õppevahendid, sporditarbed, osavõtt huviharidusest, ringidest. Kõik inimesed igas Eesti kodus ootavad, et meie inimesed tulevad koju tagasi, neil on siin tööd ja palganumber on ligilähedane teisel pool Soome lahte töötajate palgale.
Riik ei saa vaikida, kui pere üks või isegi mõlemad vanemad lahkuvad kodunt, et tagada pere toimetulek. Samal ajal peavad aga lapsed kasvama üksi päevi ja vahel ka nädalaid.
Jaksu, ühtehoidmist ja sõbralikku meelt
Ettevalmistused kooliaasta alguseks on käimas. Vajalikke koolivahendeid on otsimas väikesed elevil põngerjad emme-issi käekõrval ja suuremad kooliteele tõttajad juba iseteadvalt. Taas sünnib septembri eel arutelu, et kui kooiharidus on tasuta, siis kuidas ja kuivõrd peab ja saab riik doteerida koolitarvikute ostmist. Jõgeva linn aitab sellel aastal seda muret rohkem murendada, suurendades nn ranitsatoetust ja vähendades lasteaia kohatasu pere teisel lapsel poole võrra ning kolmandal lasteaias käival lapsel täielikult.
September on küll igal aasta korduv, kuid igaühele kordumatu ja ainulaadne päev. Õppige - haridus on alusmüür, millele rajate oma elutee ja haritud noored on meie iseseisva riigi alusmüür. Mida enam kogute tarkuseteri, seda rohkem uksi teie ees avaneb. Seda aegumatut tõde kinnitavad ka Lydia Koidula värsid, mis kirja pandud ligi sada viiskümmend aastat tagasi: Sest, mu rahvas, nõua sa/ õppust taga lõpmata! ("Õpetus").
Tervitan kooliaasta alguse puhul kõiki tarkuse taganõudjaid ja tarkuse jagajaid! Soovin teile kooliteele jaksu, ühtehoidmist ja sõbralikku meelt.