Valimistest ja valikutest vallas: Igaüks saab kohalikus elus kaasa rääkida
Eesti riik on ajalooliselt välja kasvanud kohalikest omavalitsustest ja eestlased on elanud kogukondlikus iseorganiseerimises kui ühiselu struktuuris sajandeid kauem peaaegu kõigist Euroopa rahvastest. Seetõttu on kohalik omavalitsus meil nii sügavalt juurdunud termin, et enamasti ei juureldagi selle sügavama sisu, tähenduse või vajalikkuse üle.
Kohalik omavalitsus on kogukondliku elu korraldamise vorm, mille organid on volikogu (omavalitsuse esinduskogu) ja valitsus (volikogu poolt moodustatav täitevorgan). Ideaalis ei peaks termini "kohalik omavalitsus" puhul rõhutama sõna "valitsus", vaid sõna "oma", sest eesmärk ja asja mõte on elanike OMAvalitsus ehk kohalik omavalitsemine, kus kogukonnal on võimalus iseseisvalt korraldada oma elu. Seega on omavalitsuse olemuslikuks ülesandeks kogukonna elu juhtimine, millest peamised on haridus, kultuur ja sport, sotsiaalhoolekanne, tervishoid, kommunaalmajandus, taristu korrashoid, jäätmemajandus ning planeerimistegevus.
Olulised otsused
Enda võimalusi ja kohta kohalikus omavalitsuses tajuvad inimesed sageli vaid õigusega valida volikogu. Pärast valimisi seostub omavalitsus paljudele aga vallavanemaga, natuke teatakse vallavalitsusest, kuid volikogu roll ähmastub pea neljaks aastaks. Pealiskaudsel kohaliku omavalitsuse ja omavalitsemise mõistmisel on paraku aga kahjulik praktiline toime, sest seetõttu ei osaleta ega teata ka oma võimalusi kogukonna elu korraldamisel.
Volikogu istungid on näiteks avalikud, kuid möödunud nelja aasta jooksul on vaid mõnel üksikul korral keegi kuulamas käinud, kuidas debatte peetakse ning kes ja kuidas olulistes küsimustes hääletab.
Poliitika tegemine kohalikul tasandil seisneb tavaelu valikute tegemises: millist kooli me tahame, kas teeme veel ühe lasteaia, kust läheb tee, kuhu tuleb asfalt, kui palju ja kuidas me kulutame ühist raha sotsiaalsfäärile, kultuurile, spordile jne. Need on meie igapäevaelu puudutavad küsimused ja seetõttu ehk olulisemadki kui riigikogu nn suur poliitika.
Lihtsamalt öeldes: inimesele, kes ei valeta ega varasta, kes täidab n-ö kümmet käsku, talle pole enamus riigikogu otsustest olulised. See aga, mis toimub tema tänaval, kuhu tuleb asfalt, kus asub lasteaed jne - need on ütlemata olulised otsused igaühele.
Kuigi demokraatia on pikk ja vaevaline otsustamisprotsess, on kõigis kohaliku elu küsimustes võimalik kaasa rääkida ja ka tulemust saavutada, kui tuntakse omavalitsuse toimimise põhimõtteid.
Valijaid aina rohkem
Omavalitsemine algab esinduskogu valimistega. 20-aastane Kiili vald on valinud endale volikogu kuuel korral ja seitsmendad valimised on kohe ukse ees. Seetõttu on asjakohane heita pilk juba toimunud valimistele, et natuke analüüsida kohalikku poliitikaelu.
Esitatud võrdlustabelis on peamised valimisi iseloomustavad statistilised tulemused: valijate arv, osalusprotsent ja isikumandaadi (e 5% künnise) väärtus: Statistikast võib välja lugeda, et valimistel osalemine on Kiilis alati aktiivne olnud. 2009. aasta eriti kõrge osalusprotsent kajastab muuhulgas ka varasemast pingelisemat ja teravamat poliitilist vastandumist. Valijate arv nimekirjas kasvas hüppeliselt nii 2005. kui ka 2009. aastal, kuid valimas käinute arv muutus 2005. a veel vähe, sest palju oli äsja valda saabunuid.
Isikumandaadi hind on kasvanud kahekümne aastaga 30 häälelt 110-le, mistõttu ületas viimastel valimistel isikumandaadi künnise võrreldes varasemaga kordades vähem volikogu liikmeid. Tähelepanuväärne on ka e-hääletajate osakaal (25% hääletanuist) viimastel valimistel, mis seletub sellega, et Kiili valla elanik on Eesti kontekstis keskmisest tunduvalt noorem ja haritum.
Seni on Kiilis valimised alati võitnud valimisliidud, mistõttu pole meil ka erakonnapoliitikat või selle tuntavaid mõjusid. See asjaolu on, eriti Tallinna lähedust arvestades, küllaltki erakordne, sest kui vaatame mistahes suunas naabrite poole, siis on Toompea-mõjuline erakonnapoliitika kõikjal kohal ja aktiivne.
Meil aga aetakse n-ö oma asja ja seda isegi siis, kui mõni erakond on volikokku (või ka koalitsiooni) saanud või kui mõnes valimisliidus on ka erakondade liikmeid. Samas on muidugi naiivne väita, et valimisliit kui seesugune tagab pääsemise poliitilistest mängudest, sest ka valimisliit teeb poliitikat ning inimestevahelised mängud ja intriigid jäävad alati. Vahe on vaid selles, et huvigruppide vastandumist nn külapoliitikas ei ähmasta suurparteide ideoloogia ning seetõttu on vaidlused valikute üle arusaadavamad ja läbipaistvamad.
Kui vaadelda kolmede viimaste valimiste tulemusi sellest aspektist, et millised seltskonnad volikokku pääsesid, kes koalitsiooni moodustasid ja millised on olnud koalitsioonide olulisimad eesmärgid, siis võiks lühikokkuvõte olla järgmine:
- 2009 (15 kohta volikogus)
- Koalitsiooni moodustasid Külade ühendus, Reformierakond ja Keskerakond.
- 2005 (13)
• Koalitsiooni moodustas Kiili - koduvald üksi ja kuna ülekaal volikogus oli ilmselge, siis vastanduvaid leere ei tekkinud. Iga volikogu liige (eriti viimasel kahel aastal) esindas peamiselt iseennast ja oma tõekspidamisi, kuid olulistes küsimustes toetati valitsuse algatusi. Seetõttu oli huvitav ja üldises kontekstis omapärane volikogu.
• Perioodi peamine märksõna: hoogne ja suurejooneline arendustegevus (uus koolimaja ja lasteaed) ning suured plaanid tulevikuks. Volikogu oli korduvalt seisus, kus mõistus ütles, et riskid suurenevad, aga keegi ei tahtnud olla "pidur", pealegi oli kooli ja lasteaia ehitamine vältimatu. Aga kindlasti toimus ka üle jõu elamine.
- 2002 (13)
• Koalitsiooni moodustas Koduvald. Valimiskampaania ajal püstitas hilisem vallavanem vastandlikke loosungeid: öeldes, et prioriteetideks on ruumipuuduses vaevlevad kool ja lasteaed, kuid rõhutas samas väga jõuliselt, et ei ole nõus laenu võtma ning hoiatas kiilikaid laenuorjuse eest.
Volikogu vahetas vallavanema välja: uus vallavanem leiti avaliku konkursiga, st volikogu nimetas ametisse mittepoliitilise juhi. Uus vallavanem lükkas ehitused laenurahaga julgelt ja hoogsalt käima.
Lubatakse kõike
Tõin kolme viimase koalitsiooni puhul meelega esile raha ja laenamisse suhtumise teema, mis on olnud nii kohalik kui ka globaalne dilemma. Pikaks ajaks meil seda probleemi enam pole (sest laenu Kiili vald ei saa), aga ka see lugu - ei laenule/ uljas laenamine/haavade lakkumine - on osa meie ajaloost.
Küsimus pole pelgalt õigetes või valedes valikutes, sest oli aeg, mil laenuvõtmisele polnud alternatiivi, nagu oli ka aeg, kui tulud ja kulud tuli iga hinna eest tasakaalus hoida.
Mõeldes läbi ajaloo õppetundide tänastele võimalikele hoiakutele, meenuvad vägisi laulusõnad "tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt". Kui aga lugeda erinevatel valimisaastatel kandideerinute lubadusi ja eesmärke, siis on seal alati pea kõik õnnelikuks eluks vajalik kirjas.
Teid on vaja ehitada ja korrastada, haridus on alati kõigi jaoks prioriteet, valda tuleb võrdselt ja tasakaalukalt arendada, ettevõtlusele tuleb tingimusi luua, spordi- ja mänguväljakuid ehitada, turvalisust suurendada, tervishoidu parendada, valitsemise efektiivsus ja inimkesksus tagada jne jne.
Eks nii läheb ka seekord: kõik Kiili vallale vajalik pannakse valimislubadustesse. Kuigi keeruline see pole, kui vähegi lahtiste silmadega ringi käia. Kõike aga ei saa, õigupoolest saab vägagi mõõdukalt, sest kui valla eelarve praegustest tuludest lahutada kõik möödapääsmatud ja tänaseks väljakujunenud kulud ja natuke siit-sealt veel kokku hoida, siis võiks meie aastaseks investeerimisvõimekuseks hinnata ca 300 000-350 000 eurot. Mida selle eest saab ja keda inimesed usaldavad neid valikuid tegema - see ongi valimiste põhiküsimus.
MIHKEL REBANE
KIILI GÜMNAASIUMI DIREKTOR, VOLIKOGU LIIGE AASTAST 2005
