Kannatlikkuse õppetunde antakse meile kõigile
Tõesti! Kes nüüd tänavuse suve üle nuriseda julgeb, sellel pole vist siin maamuna peal millegi üle heameel. Kahju, kui see nii on, sest suvi on olnud imekaunis. Nii palju soojust ja päikest ei osanud kindlasti oodata.
Olid ju mõned kevadised ennustused sellised, et jaanipäevaks on Eestimaal aasta päikeseliste päevade limiit peaaegu otsas, kuna kevadkuudki olid täis päikesepaistet. Loodus aga toimib ja tegutseb nii, kuidas tema heaks arvab ja vajalikuks peab ning inimeste tarkus ja loogika ei maksa seejuures midagi! Ega tahaks praeguselgi hetkel mingeid loogilisi järeldusi tegema hakata - et kui kevad ja suvi tulid nii suure hooga ja kõik see kasvamine, õitsemine, valmimine... toimus tohutu kiiruga, et kas siis nüüd marsib sügis ka hoogsalt kohale? Või mine sa tea! Viimaste päevade ägedad äikesevihmad ja rahehood otsekui viitaks sellele. Mõne aja pärast, kui väikesed ja suured koolijütsid ruttavad jälle oma tarkusetemplitesse, saabub koos esimese koolipäevaga hinge kindlasti ammune tuttav tunne, et sügis on käes. Küllap annab see päev meile igaühele südamesse mitmeid, üsna erilisi, tundeid - kellele ärevust, kuidas kõik edasi minema hakkab; kellele nukrust, kui ammu see kõik minu elus oli; kellele rõõmu, et see aeg on seljataha jäänud... Aga minu arust on ütlemata tore, et meil on alles midagi traditsioonilist, pikka aega kestnud tava, et uus kooliaasta algab just sügiskuu esimesel päeval, 1. septembril! Igatahes, jätkugu visadust ja erksat vaimu tarkuse taganõudjatele! Vanematele ja õpetajatele aga armastust ja kannatlikkust! Öeldakse, et armastus ja headus jäävad alati kurja üle võidutsema.
Kuidas kannatlikkus meie elus toimib, on võibolla raskem teema. Tihtipeale seostatakse ju kannatlikkust kannatustega. Üks eestlaste ütlemine on selline, et kes kannatab, see kaua elab! Küllap tõetera sees, kui seostada seda ootamisega, sest ootaja aeg ongi pikk. Pühakirjas seisab: "Õpeta meid oma päevi arvestama, et me saaksime targa südame!" (Ps 90:12)
Sõbranna ütles hiljuti, et kahtleb, kas kannatlikkust on võimalik endas kasvatada ja mis sellest kasugi oleks - et ta on oodanud kannatlikult, millal lapsest saaks kord targasti käituv täiskasvanu, aga see ootuseaeg on olnud üks suur kannatus lapse valede otsuste ja õnnetult lõppenud ettevõtmiste pärast. Ometi arvan, et armastus on olnud see jõud, mis aitab tal kannatlik olla.
Küll on hea mõelda, et Jumal on inimesele andnud soo jätkamise ja töö rügamise kõrvale veel nii palju ande - et meil on võime mõista, andestada, andeks paluda, hellitada,kannatlikult oodata, õppida ja õpetada... olla alati kellegi teise jaoks olemas. Kui see pole armastus, mis see siis on? Kannatlikkuse õppetunde antakse meile kõigile, arvan nii!
Sain selle üle mõtteid mõlgutada esimest korda elus EMO-sse sattudes. Südaööl, mõned tunnid tilguti all analüüside vastuseid oodates (kannatlikult, muidugi ka hirmunult), nägin kõrvalt, millise kannatlikkusega teevad oma tööd kiirabiarstid. Inimesel peab olema palju armastust ja valmidust kuulata ja aidata erinevate hädadega abivajajaid öisel ajal, kui enamus inimestest puhkab kodus välja tööpäeva väsimust.
Nemad peavad ühtmoodi suhtuma kõigisse - olgu see avariisse sattunu, lakkamatult kõrvavalus nuttev väikelaps, räuskav ja purupurjus meesterahvas või mõni "iseendale diagnoosi pannud" proua. Seda kõike nähes ja kuuldes, mõtlesin, et sellist suurt kannatlikkust, mida on ühel arstil oma töös vaja, ei saa küll kasvatada, see on antud Jumala poolt inimesele just selle konkreetse töö tegemiseks.
Aga küllap on neidki, kes kannatlikkuse iseendale kannatuseks muudavad ja selle all nõrkevad. Ja palju neidki, kes asja sisust aru saamata, kogu maailmas ainult negatiivset näevad ja sellest endale raske kannatuskoorma tekitavad.
Taevaisa hoidis mind seekord, pääsesin vaid ehmatusega. Kuid Piibliread kirjast Roomlastele (5: 3-5) käivad minuga nüüdsest ikka kaasas - "... teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus püsivuse, püsivus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud."
Keegi on öelnud, et kui inimene kaotab lootuse (ja see käib kõige kohta meie eludes), siis on see otsekui inimesel ei oleks enam millestki unistada ja kui inimene lõpetab unistamise, siis ongi ta teiste jaoks sama hästi kui surnud. Kui meie unistused ei olegi enam ehk suured ja kaugele ulatuvad, siis unistada tasub end ikka igal õhtul homsesse päeva!
Lootuses, et oleme teistele vajalikud ja et see, mida me korda saadame (olgu pisku või palju), oleks õnnistuseks meile endile ja neile, kelle jaoks me midagi teeme!
Unistada võiksime ka ilusast, rahulikust sügisest ja küllap see siis ka niisugune tuleb!
Kui kanname endas võimalikult kaua ilusaid suvemälestusi, ei lase jahtuda neil positiivsetel emotsioonidel, mis hinge suvega ladestusid, siis saame rahulikult ja arukalt minna vastu ka eeloleva sügisese sündmustele, olgu need isiklikku laadi või sellised, mis meid kõiki puudutavad. Tulemas ju jällegi valimised! Annaks Jumal nüüd siis rahvale tarka meelt, sest eksimuste eest tuleb siin elus ikka meil endil maksta!
Ja siiski, oleme tänulikud kõige selle eest, mis on ja mis olnud hästi!
