Kas mõrv muutis Türi turvalisemaks?
Kuigi Eestis tapeti mullu 57 inimest, pälvis kõige suurema tähelepanu jõhker veretöö vaikses kevadepealinnas.
Politseinikud kõnelevad, et olukord on nüüd, aasta pärast mõrva, väga rahulik.
Esmaspäeva hommikul kell kaheksa põleb Türi Kõrgessaare kalmistul üksainus küünal, aasta tagasi tapetud Auris Mäsaku haual surnuaia kaugeimas servas.
Kunagise väidetava allilmategelase haud on piinlikult korras, hommikune vihm on katnud veripunase begoonia õielehed imepisikeste helmestega.
“Kui matused olid, oli linn mustade ülikondade ja autodega mehi täis,” meenutab raudteevaht Vera (kõik nimed on rääkijate soovil muudetud – P. E.) vihmast päeva.
On ka neid, kes võiksid Mäsakut meenutada. Meest, kelle töö oli “tulla ja öelda, et selleks kuupäevaks maksad raha”, pikka meest, kes “iga päev pumpas ennast jõusaalis”, kelle “silmavaade on juba teine”.
Väidetavalt oli ta linna valitsenud aastaid. Sellest alates, kui “Tallinna omad” Türil katuse pakkumise lõpetasid.
Vangilaagrites kõva sõna
