Muusikalikogukond kui Kohila elujõu üks sümboleid
Me hoiame ühte, toetame andekaid loojaid ja oleme valmis ise looma, et maailm (meie oma Kohila) kasvõi natukene paremaks paigaks muutuks. Kogukonnamuusikal „Veterahva needus" tõestas seda kahel suvel viiele tuhandele vaatajale.
Imet tabamas
Kogukonnamuusikal kui žanr on Kohila oma, sest pea kõik, alates libretost ja muusikast ning lõpetades kavade ja plakatitega, on tehtud ja ette kantud kogukonna oma loovate jõududega. Saateks elav bändi- muusika professionaalsete pillimeestega.
Muusikalis astus üles 100 kohalikku inimest, lisaks tehnilises meeskonnas kakskümmend vabatahtlikku. Koos lähedaste ja sugulastega saame muusikaliga samas rütmis ja vaimus elava seltskonna tegelikuks suuruseks minimaalselt 400 inimest, maksimaalselt koguni 700, ehk vähemalt teoreetiliselt oli iga kümnes Kohila elanik kogukonnamuusikaliga otseselt või kaudselt seotud.
Ime sündimist tahab igaüks oma silmaga tunnistada, saada ise osaks imest. Ka mina tundsin ennast vaatajas(kogu)konna liikmena, väljavalituna: käisin võimalikult kõigil etendustel, sest kohalolek ja ühine osasaamine teiste pakutud rõõmust liitis vaatajad kokku, muutis meid omal moel Kohila ühtsuse ja olemisjõu sümboliks.
Tundsin, et olen uue kogukonna kujunemise juures ja meie kõigi kohalolu võimendab trupist õhkuva hea energia mitmekordseks. Me olime tunnetanud kokkukuuluvust, mis paneb uskuma tulevikku ning endasse.
Suurem maailm väikse maailma sees
Lavastaja Valter Uusbergi sõnul oli Kohila muusikalil kolm tugevat kandekonstruktsiooni: „Esiteks jõekäär, sest kindla mängupaigata see lugu ei toiminuks. Teiseks, muusika - Kohilale ainuomane, Kapa rocki stiilis muusikaloome ja musikaalsus üleüldse. Kolmandaks, ja see on kõige tähtsam - kogukond, tegijad ise, kes on minu arvates erakordselt hea energiaga trupp."
See uus, erilise energiaga kogukond, millest Valter Uusberg räägib, kujunes loomise käigus, sai omanäoliseks üksteise ande tunnustamise kaudu. Inimesed pühendasid nädalavahetusi ja tööpäevade õhtuid proovidele, liitusid truppi tervete perede kaupa. Oma abi pakkusid ka need, kes otseselt muusikali meeskonda ei kuulunud.
„See, kuidas inimesed soovisid oma õla alla panna ja meid aidata - see ongi see miski, mis teeb Kohilast elupaigana maailma parima!" rääkis muusikali libreto autor ja projekti eestvedaja Anneliis Kõiv. „Muusikali ettevalmistusperioodil õppisime ja kasvasime inimeste ja kogukonnana palju. Energia, mis inimeste loovust julgustades ja tunnustades neis vabaneb, tõestab, et võimatuid ettevõtmisi pole olemas. Ometi tundusid esimesed sammud muusikali loomises mulle üsna lootusetud. Puudus kogemus ja ettekujutus, mida sellise suurprojekti käimalükkamine tähendab.
Üks asi on kirjutada libretosse nelikümmend tegelaskuju ja tekst, hoopis teine asi korraldada, et teksti ja laulu edastamiseks õiged mikrofonid õigete kanalite kaudu helipulti ja sealt edasi publikuni jõuaksid. Kuidas seejuures korraldada märkamatult saatjate üleandmisi, kui 32 peamikrofoni jaoks on vaid 16 saatjat, jne. Selliseid logistilisi väljakutseid oli kümneid," meenutab Anneliis.
Mängiv inimene on avatud meelega uudishimulik katsetaja, mängivaks inimeseks saamine nõuab julgust ja usaldust.
