Kokora kant vanadel fotodel: Suur pruun maja oli avatud kõigile lastele

Killuke minevikust Lapsepõlv on jäänud kaugele aegade taha ja mõnedki mälestused püsivad meeles vaid ähmaselt. Nii mõndagi mäletan täna võib-olla hoopis teisiti, kui see tegelikult toimus.

Viimasel ajal olen kuidagi ebatavaliselt palju mõelnud lapsepõlve peale. Ei teagi täpselt, miks, aga kuidagi on olnud selline nostalgiline tuju üleüldiselt.

Minu lapsepõlves ei olnud Kokora küla nii vaikne, kui ta on täna. Elu kees, sest Kokora oli kolhoosi süda. Kontor asus mõisahoones. Keset Kokorat aga oli suur pruun maja, kuhu mahtus ära nii postkontor, kauplus, töö hoiukassa kui ka mitu peret. Külainimeste kogunemise kohaks oli kauplus ja hommikune piimameierei.

Elasime Palal. Ja kuna vanematel olid pikad tööpäevad, pidin ise hommikuti bussiga Kokorale sõitma vanaema poole.

Sellel ajal maksis bussisõit ainult 5 kopikat. Hommikul anti kaks viiekopikalist. Üks hommikuks ja teine õhtuks. Olin siis kuskil viie aastane.

Mäletan, kuidas õhtuti istusin karjakopli posti otsas, kuna kolhoosi ajal oli maja lähedal suur karjalaut ja karjakoppel, ja ootasin Nõvalt tagasitulevat bussi, et sõita Palale.

Suur pruun maja oli avatud kõigile lastele. Meie juurde kogunes tavaliselt hulganisti lapsi õue mängima, ka suveks maale sõitnud linnalapsed võeti omaks.

Vanaema Aliide (mammi) kostitas alati millegi heaga. Pannkookidest tuli pidevalt puudus. Oma esimesed pannkoogid söödud, seisime köögis järjekorras. Ja see vanaema keedetud moos pannkookidel!

Mängud, mida mängisime, olid ikka seotud koduga. Mäletan, et loomadeks olid käbid ja tammetõrud. Mängisime tiksu- ja peitusmänge, sai joostud võidu ja hüpatud keksu. Lapse meel leidis alati tegevust. Elu oli siis lihtne, kuidagi loodusele lähemal.

Sel ajal polnud kombeks midagi lõhkuda või muid pahategusid korda saata.

Koos külalastega peeti sünnipäevi, kus mammi kattis meile laua, ikka pannkookide ja piimaga. Kui ta nägi, et meil igav hakkas, mängis koos meiega ka ringmänge.

Mälestused on vaid osa sellest, mida ma mäletan ja mille kohta võin öelda, et see tõesti just nii toimus. On veel teisigi mälestusi, mis koosnevad üksikutest pildikestest ja meenutustest, mida ma ei oska kuhugi paigutada ega millegagi seostada.

Pildil kohalikud lapsed sünnipäeval: Vello Laumets, Helle Uibo, Vaike Oha, Kaie Raag, Lili-Anne Raag, Rutt Nõu.