Kuna eelmises ajalehes "Meie Keskel" oli üks laadaline juba head ja ilusad sõnad kirja pannud ja puha õiged, siis ma ei taha tema sõnu korrata, kuid ikkagi midagi veel.

Et laat jääks muuseumi juurde on siililegi selge. Põhjused - mõnus, kompaktne, ruumi küllalt ja igati mõistlikult lahendatud. Kuulsin ja nägin, kui üks laadakülaline peatudes "vidinate" müügilaua juures, katsus ja vaatas külmkapimagneteid ja küsis, et kas midagi Iisakuga ei ole. Mõtlemisaine edaspidiseks.

Laadaga samal päeval toimus ka suuremat sorti spordiüritus. Ruumi jätkus kõigile, pold viga midagi. Aga viga oli küll, sest "asjapulgad" ei suutnud jõuda üksmeelele, kas ja kuidas spordipoisid pärast higi maha pestud saaksid. Kasevälja saun oli hommikust õhtuni sportlaste ootel, aga keda polnud, olid pesijad. Kogu see 300-ne meestevägi loputas end koolimajas dušši all, oli hiljem kuulda. Kas tõesti on maailmas kõige tähtsam asi RAHA ?

Aga eks raha peab ikka olema küll, millega sa hing sinna suurde sinisesse poodi muidu lähed. Ei jõua ära kiita, et meil Iisakus on kõnniteed. Sinule, Vello, selle eest muidugi aitäh kes sa asjaga kunagi algust tegid, aga nüüd urgitseb aeg selle kõnnitee kallal. Tee on auguline ja üsna konarlik.

Kaseväljal elab inimesi, kelle samm ei ole enam nii nooruslik, et igast kühmust üle hüpata. Kõndida tuleb abivahendiga ja kas silmgi nii selgelt enam seletab, kus lohk või muhk. Ega see Grossi pood nii kaugel ka pole, et ei tahaks vahest vaadata "linnapoodi" või astuda julgema sammuga kasvõi perearsti juurde või postipanka vaatama kas" pinss" on ikka tulnud ja aegajalt surnuaias kadunukeste kalmul käia.

Kõnnitee on tihti ka pudelikilde täis ja vahest on mõni istepink öösi rändama läinud, rääkimata teemärkidest, millede asukoht on mõnel hommikul hoopis karjakoplis.

Ärge arvake, et seda kõike teevad mingid allameetrimehed. Ei, need on parajad noormehed, igati korraliku kasvatusega ja juba nagu arvata võiks, et aru peas. Aga võta näpust, tuleb hommikul vastu, pudel näpu vahel ja küsib, et tädi anna tükk leiba peale hammustada. Või kella 4-5 paiku hommikul, kui ristirahvas veel õndsat und magab, puhkavad väsinud vennad laste mänguväljakul ja omavahel ropendades kiruvad saatust - kus me nüüd edasi joome. Küsimus suurele ringile - kas on rohtu mis veel avitaks.

Hulkuvad koerad ja kassid tuleb kinni püüda, niimoodi kinnitab kiri seinal. Aga kust on tulnud siis ütlemine, et kass kõnnib ikka omapäi. Kas sellepärast peab iga kassi kohe puuri pistma? Koerad on rohkem koduvalvurid - kas siis ketis või toas. Arvan, et kui mõni koer end ketist lahti on tõmmanud ja läinud vaatama mis ilmas toimub, siis ei peaks teda ka kohe hulkuriks tituleerima. Ja kui keegi oma naabripeni ära tunneb, siis võib ju naabrile öelda, et vaat siin ja seal on nähtud. Küla kogukond võiks rohkem sõbralikum olla, mitte kohe püssi haarama. Me ei väidagi, et Iisakus pole üldse hulkuvaid koeri ja kasse ja pealegi on sügis tulemas millal neid igal aastal siia jäetakse, aga ikkagi....

Iisaku on ilus ja mõnus koht elamiseks, kui ise just mingeid eritingimusi ei nõua. Ka välismaalased on tähele pannud, et siin on iga posti otsas kurepesa. Küll korrastatakse vanu pesasid ja tehakse uusi.

Juku teab, kust lapsi saab - kas kapsalehe alt või kurg toob. Kapsapõlde tõepoolest enam näha pole või on's siis kurgede süü, aga sel aastal minevat 1. klassi ainult 9 last. Laulame rõõmsalt, et maa tuleb täita lastega.... Tähendab, tuleb laulda veel kõvema häälega ja hõisata üle maa, et siin on ilus elada.

Aegajalt ei jää meil poliitikateemagi puudutamata, Toompeast Iisakuni saab läbi arutatud. Tulemas on kohalikud valimised.

Hea oleks, kui valitud saaks inimesed, kellest ka tolku oleks. Uskuge mind - diplom ei tee tööd, vaid inimene, kellel on tõsine soov ja tahtmine Iisaku elu paremaks muuta, ja et nähtaks oma nina eest kaugemale.