Jutu käigus leidsime mõlemad, et noored ja eakad on alahinnatud valijagrupid. Neisse suhtutakse eelarvamusega - eeldatakse, et noored valivad nii nagu vanemad või jätavad valimata ja eakad valivad selle järgi, kes neile midagi kingib, lubab või sooja terekäe ulatab.

Tiina on noorte suhtes väga positiivselt meelestatud ja arvab, et vanad tegijad (karjääripoliitikud) peaksid koomale tõmbama, et noortel oleks avalikus teenistuses ja poliitilistel ametikohtadel rohkem mänguruumi. Kui kogenenumad taanduksid nõuandja või konsultandi rolli, saaks tekkida solidaarsus põlvkondade vahel.

Kui otsisime üheskoos vastust küsimusele, miks on noorte valimisaktiivsus nii madal teiste vanusegruppidega võrreldes (2011. aasta Riigikogu valimistel oli 18-30 aastasi valimas mittekäinuid ligi kolmandik ja 2007. ja 2003. aasta valimistel rohkemgi), jõudsime otsaga vaesuseni.

2011. aastal elas suhtelises vaesuses 17% (41 700) ja äärmuslikus vaesuses 9,5% (23 000) alla 18-aastastest lastest. Kui arvestada sinna juurde, et vaesuses ei ela ainult lapsed, vaid kogu pere, siis on äraelamise pärast muretsevate inimeste hulk märkimisväärne. Võimalik, et sellises olukorras elavatel inimestel on keeruline leida tahet oma elukeskkonda mõjutada.

Vanemate apaatsus kandub edasi lastele ja nii kasvab üles uus põlvkond poliitiliselt ükskõikseid inimesi. Ilmselt aitaks ebavõrdsuse vähenemine suurendada laste huvi ühiskonnas toimuva vastu ja see võiks omakorda kasvatada valimisaktiivsust.

Tiina ei pidanud oluliseks, et tema lastelaste valimiseelistused kattuksid tema eelistustega. Otse vastupidi, ta hoiak väljendas Varivalimiste projekti üht peamist mõtet - noori ei tule mitte mõjutada või sundida, vaid motiveerida ja poliitikast rääkimisse kaasata. Mõtestatud suhtumine poliitikasse sünnib eelkõige meeldivus- ja olulisusetundest, mitte ebameeldivusest ja kohustusest.

Varivalimised on Eesti Noorteühenduste Liidu apoliitiline kodanikuhariduse projekt.