Muinastuli Mereäärse küla rannal tegi elanikud ja suvitajad omavahel tuttavaks
Ürituse ametlikul veebiküljel www.muinastuled.ee oli registreeritud 1372 lõket, tegelikkuses süüdati neid kindlasti kordi rohkem. Üks registreeritud muinastuledest tõusis kõrgele ka Varbla vallas Mereäärse külas.
Viimaste aastakümnete jooksul on Mereäärse rannakülas toimunud nii talukohtade kui ka omanike ringis suurem verevahetus. Aasta ringi elavaid põliselanikke on jäänud vaid mõni; paljudest talumajadest on saanud suvekodud, olgu siis kunagiste perede järeltulijate või uute omanike käe all; külla lisandub uusi suitse, mida põhiliselt näha suviti.
Arusaadavalt jätavad sellised muudatused jälje külakogukonnale ja inimeste omavahelisele suhtlusele. Pered on üksteisele varasemast võõramad; võtab aega, et uustulnukad kohalike olude ja kommetega kohanevad ning uute naabrite vahel usaldus sünnib.
Muinastulede öö lõkke ääres avaldame austust kunagisele rannarahvale, siinsetele põliselanikele ja nende esivanematele. Just see on õige hetk, mil omavahel tuttavamaks saada - sõlmida, uuendada ja tugevdada heanaaberlikke suhteid.
Meie õhtule Uuetoa talu all rannal andis väärika alguse Mereäärse külas sündinud Endel Raudkivi, Lillemetsa peremees, kes rääkis rahvale küla ajaloost. Järgneva jutuajamise kõrval sisustasid lõkkesüütamise ootust igaühe kaasavõetud koogid-pirukad, siitsamast rannikumerest püütud ja Urgetil suitsutatud ahvenad-haugid ning Uuetoal keedetud soe tee. Et vana-jumalgi meiega oli, andis märku kõuekõmin hetkel, kui ütlesime enne lõkke süttimist järelsõnad lahkunutele ja luge-sime Muinastulede öö loitsu: „Põle, Muinastuli, põle! Põle puhtamale Läänemerele. Põle selle elujõulistele ran-naküladele ja saartele. Põle Läänemere kultuuri mineviku ja tuleviku rikkusele. Põle ajaloolisele ühtekuuluvusele ning vastutusele Läänemere tuleviku eest!"
Seejärel jätkas taevane taat vabatahtliku pritsumehe rolli ning võisime pidevalt piserdava vihma käes olla üsna muretud, et kõrgest lõkkest tõusev sädemetevihk rannaniidule kurja ei pääse tegema. Meie suureks rõõmuks ei lasknud ka Kasemäelt pärit pillimees Ants Lillelaid end vihmast segada, leides lõõtspillil musitseerimiseks kuivema koha Uuetoa õuel katuse all. Ja kui dramaatilisel lainel olev vanajumal kraanid päris valla keeras ja inimesed lõkke äärest varju alla peletas, oli maja eeskodagi pillimänguks täiesti sobiv paik.
Tule äärde kogunes rahvast Kadarikult ja Urgetilt, Rannikult ja Kivirahnult, Männametsalt ja Kasemäelt, Mäeltalt ja Seljakult, Nõlvakult ja Lillemetsalt, Väravalt ja Tislerilt, Suurekivilt, Kadakalt ja Uuetoalt. Oli ka kaugemalt tulijaid - naaberkülast Nõmmelt, Liiaselt ja Korju külast Rüüsmaalt, aga ka Tallinnast ning üle-lahe Soomestki, ühtekokku 62 hinge. Saime omavahel pisut tuttavamaks ning jagasime teadmist, et meil kõigil on üks ühine soov: Mereäärse küla ei ole ega muutu kunagi unustatud või mahajäetud kohaks või eikellegimaaks. Siin on ikka just sellised inimesed, kes hoiavad au sees vana kaluriküla varsti juba aastasa-dade jooksul kujunenud miljööd ja hoiakuid. Uus aeg toob alati kaasa uued tavad, aga on meie enese teha, millised väärtused neid kannavad. Ning päris kindlasti süttib Mereäärse küla rannal muinastuli ka kõigil järgnevatel aastatel.
