Mai Treial: Ära luba sügishallal südant vallutada

Meie aja kangelane on inimene, kelle märksõnaks on kiirus, ole siis mudilane või soliidses eas. Kiire on kogu aeg. Tund on punktike, aasta on viiv. Ent võtkem sellel kiirustamise rajal hetkeks aeg maha, peatugem, et mõtiskleda sel sügisel, mil tähistame mitmeid riigile olulisi tähtpäevi.

Mõned päevad tagasi, 14. septembril, möödus kümme aastat ajaloolisest otsustusest, mil eestimaalased ütlesid jah Euroopa Liidule. Võib öelda, et president Arnold Rüütli kindlasõnaline toetus liitumiseks andis meie ettevõtjatele võimaluse pääseda ühisele turule, andis põllumeestele hoo uueks tõusuks ja meie inimestele liikumisvabaduse - vabaduse minna õppima, tööle, reisima. Kuulumine Euroopa Liitu on andnud võimaluse kasutada koos linna või oma rahadega Euroopa struktuurifondide vahendeid, mis on muutnud ka meie väikese linna keskkonda. Näiteid võib tuua palju: Jõgeva linna ja Jõgeva aleviku ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimine ja laiendamine, "Karikakra" lasteaia uus, madala energiatarbimisega hoone, Jõgevamaa gümnaasium, lasteaed "Rohutirts", SA Jõgeva Haigla.

Samas märgib president Rüütelgi kümme aastat hiljem, et Eestil tuleb Euroopa Liidu arengutes jõulisemalt oma seisukohti avaldada. Küsimuses, milline on Euroopa Liidu tulevikusuund, tuleb aga föderatiivsesse valikusse väga kriitiliselt suhtuda.

Kuidas elavad Euroopa Liidus Eesti eakad? Lähenemas on 1. oktoober, rahvusvaheline eakate päev, rohkem mõeldakse vananemise kui ülemaailmse nähtuse üle. Räägime tavalisest enam väärikast vananemisest, põlvkondade järjepidevusest, inimese ja looduse seostest. Oluline osa on põlvkondade vahelisel sidemel - suhtlusel, koostööl, mõistmisel. Kuidas mõõta vanust: iga inimene on just nii vana, kui vanana ta ennast tunneb. Eks me kõik mõtle aeg-ajalt, et olen sama inimene, kes ma olin viieaastaselt, kahekümne viieselt... mina olen mina.

Ühiskond ootab meilt, et olles elanud teatud aastad, on meil teatud kohustusi: õppida, töötada, kasvatada lapsi. Inimese eluperioodid on tema enda jaoks ja ühiskonna jaoks erinevad.

Mis tähendab aga olla eakas, millised on eakate võimalused, õigused ja kohustused? Eakate sõnul saavad nad ise küll hakkama, kuid enam muretsetakse oma laste ja lastelaste pärast. Kuigi vanemad inimesed ei nurise, piiravad nad laste heaolu nimel tihti oma igapäevasid kulutusi.

Ealised muutused toovad kaasa muutusi ka sotsiaalses plaanis. Veel on aastaid justkui vähevõitu, pensionile jäämiseni on aega, aga on hirm kaotada töö, on mure, kust leida vajadusel uus töökoht - kõik see räsib meid. Pensionile jäämine tähendab sissetuleku vähenemist, aga ka kohustuste vähenemist. Kaob ära eesmärk pühenduda tööle. Kaotusi tuleb aga järjest juurde: elukaaslase, sõprade kaotus. Kuid siin ongi oluline roll põlvkondade vahelisel suhtlusel.

Kuivõrd oskame hinnata elukogemust ja -tarkust, sõltub suurel määral ühiskonna väärtushinnangutest. Oluline on hoida sidet ühiskonnaga.

Üks võimalus on päevakeskused, kus on võimalik koos käia. Teisalt on terve ühiskonna eeldus ka põlvkondadevaheline suhtluseks, kuivõrd me oskame hinnata eakate kogemusi ja elutarkust. Vahel ehk polegi vajadust otsida nn know-howd väljast ja isegi kalli raha eest? Eakate elukogemus on väärtus, kui me oskame seda hinnata.

Mõelgem rahvusvahelisel eakate päeval, millal te viimati helistasite oma vanematele, vanavanematele? Üksteisemõistmine põlvkondade ja rahvuste vahel tagab rahu nii hinges kui ka maailmas. "Inimesed laulsid ja tantsisid ja kinkisid üksteisele väikesi asju, lilli, küpsiseid ja muud sellist, ka need, kes ei tundnud üksteist. Oli aasta suurim pidupäev. Kõikjal maailmas oli RAHUPÄEV," on kirjutanud füüsik Bernard Benson.

Ma soovin, et selline päev ei ole mitte üksnes 21. september, ülemaailmne rahupäev, mil tahetakse, et kõikide konfliktide osapooled kuulutaksid välja vaherahu, vaid kõigil 365 päeval olekski nii.