Proviisor pidas kohaliku apteegi püsimajäämise eest visa võitlust
Aastakümneid Roelas apteekriametit pidanud Riine Org räägib, et Roela apteek toimis normaalselt kuni perearst Tõnis Nurga lahkumiseni. Tema lahkumise järel tulid esialgu asendusarstid, kuni perearsti nimistu kokku kuivas ja konkurssi Roelasse uue arsti leidmiseks enam ei korraldatud. Inimesed pidid valima endale uue perearsti. Aastaid on Riine Org püüdnud ise apteeki majandada, kuid suvel otsustas siiski loobuda.
„Apteegi püsimajäämise taga on siiski perearsti olemasolu kohapeal," nendib Riine Org. „Kui arst kirjutab välja digiretsepti, siis peab ravim apteegis olemas olema, kui patsient sellele järele tuleb. Ma pean teadma, mida tellida. Tavaliselt inimesed helistavad mulle, et küsida infot digiretseptide kohta, siis ei ole vaja kaks korda käimist."
Teine oluline tegur inimese jaoks ongi transpordi leidmine apteeki pääsemiseks. Selle aasta kevadel sai Riinel mõõt täis, hakkas otsima võimalusi, kuidas apteegiteenus Roelase püsima jääks ja asus tehingu tegemiseks ettevalmistusi tegema. Esimeseks ülesandena tuli moodustada osaühing.
„Oli see alles kadalipp!" muigab ta hiljem. Tuli käia maksuametis, Eesti Energia, Elioni ja panga kontorites, notari juures, ravimiametis, äriregistris jne. Täna teab Riine juba hästi, millisest otsast alustada, ta võiks lausa ettevõtlusnõustajaks hakata.
„Meil on küll e-riik, aga kõike see ei võimalda. Igal pool tuli kohal käia. Iga asjaajamise juures mõtlesin, et see on küll nüüd viimane käik." Ei veel, ikka oli mõni paber puudu. Nii läks terve Riine suvi asjaajamise nahka. Muidugi sai Riine sellega hakkama, sest ehkki Riine on leebe, pole ta allaandja, jonni on temas omajagu.
„Kui ma 1. märtsil 1969. aastal Roelasse Viru-Roela apteek nr 62 juhatajaks tuli, küsis toonane Rakvere keskapteekide juhataja, et ise nii noor, miks te selle raske ameti vastu võtsite?
Olin siis noor, 23-24-aastane, ega osanud karta. Kui siia tööle ja elama tulin, siis maja pilpakatus lasi vett läbi. Läksin kohe MEKi või KEKi juhi jutule, uurima, millal katust parandama tulete. Tulid novembris. Suuremates remonditöödes aitas alati Roela sovhoos."
Apteekritöö oli tänasega võrreldes hoopis teistsugune - tuli kohapeal ravimeid valmistada, ravimeid koju viia, sanitaar-hariduslikke loenguid pidada.
Roelas tegutses tookord haigla, apteek valmistas ravimeid ka neile. Tellimusi tuli teha kvartaliks ette, ükskord tuli ravimeid koguni 42 kasti. Tänapäeval on ravimitööstus sedavõrd arenenud, et kohapeal ravimite valmistamine on jäänud vaid suuremate apteekide pärusmaaks.
Roela haigla kinnipanekuga jäi tööd vähemaks, ka Eesti aja tulek muutis palju. „Tegevusloa saamiseks pidime ehitama assisteerimisruumi (rahvakeeli ravimite valmistamise ruumi. Toim.). Tegin valmis, aga kordagi pole seda tarvis läinud."
Tegelikult tahtis Riine õppida hoopis inglise keelt. Kuuldes, mida Riine edasi õppida tahab, soovitas õde tal midagi „normaalset" õppida. „Küsis, mida sa selle inglise keelega peale hakkad? Kuhu lähed? Ega tol ajal polnudki eriti kusagile minna."
„Vajangu 8-klassilise kooli lõpetamise järel otsustas ema panna mind tugevasse kooli edasi õppima ja nii ma sattusin Paide I keskkooli, kus oli võrratu inglise keele õpetaja." Ehkki enne keskkooli oli Riine õppinud vaid ühe aasta inglise keelt, oli ta inglise keele olümpiaadidel Paide rajooni parimate seas. Keskkooli hõbemedaliga lõpetamast takistas teda jonnakus.
Riine valiski ülikoolis „normaalsema" eriala - arstiteaduskonna farmaatsiaosakonna. Konkurss oli sinna kõva - 3,5 inimest ühele kohale. „Keemiaeksami sain viie, eesti keele ka, füüsikas sain nelja, sest ei osanud rääkida ühtlasest kiirenevast liikumisest," meenutab ta ülikooli sisseastumist. „Isa suri ootamatult ega jõudnuki teada saada, et ma ülikooli sisse sain. Ema sai pensioni 15 rubla kuus ja pidi mind selle raha eest koolitama. Ühikakohtadega oli Tartus kitsas, sain Kärevere rahvamajja ühte toakesse. Koolitee oli 15-20 km pikk, lisaks sellele tuli veel kaks kilomeetrit jala kõndida. Sealt edasi sain juba Tiigi tänava ühikasse, kust omakorda Pälsonisse, mida võis juba luksuseks pidada."
Ülikooli lõpetamise järel Roelasse tööle tulles mõtles ta siin 2-3 aastat ära olla ja Tartusse tagasi minna. „Kui aga Roelas esimesel jaanitulel ära käisin, leidsin, et siin elavad fantastilised inimesed.
Roela sovhoos oli omaette klass, kes hoidis sportlasi ja taidlejaid. Käisin rahvatantsus, võtsin osa siinsest spordielust, käisime võrkpalli ja pinksi mängimas. Siin töötas abimetsaülemana Mati Org, kellega ma abiellusin 1971. aastal."
Kogu selle aja on Riine elanud ja töötanud ühes kohas Roelas Tartu mnt 13 majas Roela apteegi juhatajana. Selle töö juures on Riinet hoidnud soov aidata teisi inimesi. „Inimesed on tänulikud, kui saad ja oskad neid aidata. Siin töötavad head arstid, abivalmis sotsiaaltöötajad. Kuidas sa ei aita, kui su ümber on head inimesed, kodukohahoidjad."
Riine on kolm Vinni vallavolikogu koosseisu kaasa teinud. Teda on mujalegi apteekriks kutsutud. Kolm aastat töötaski ta Rakveres proviisorina. 90-ndatel sattus ta vaimustusse turismist ja pidas Roela-Liival endises metsavahikordonis turismitalu. „Ega ma sellest suurt midagi teadnud, tahtsin end proovile panna." Tegi jõulumaid, pidas hobuseid. Turism on läinud, proviisori amet on jäänud.
Praeguseks on Riine poolt tehtud kõik, et Roelast ikka ravimeid osta saaks, kui vaid jätkuks külastajaid.
Kuna proviisori töö on küllaltki stressirohke, aitab seda leevendada tegelemine koerte ja hobustega. Energiat annavad tegusad inimesed, head sõbrad ja Roela rikkalikud marja- ja seenemetsad.
