Kuidas ma Pulli külas muinastulede ööl käisin
Pärnu rannas paar aastat tagasi kogetud samalaadne suurüritus ei tõmmanud mind enam väga ja seega mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas korraldavad seda üritust üleaedsed. Olles varem Pulli külast mitmeid kordi läbi sõitnud arvasin, et küll ma õige koha üles leian, kuid pidin siiski juhatust küsima, sest mul polnud aimugi, et see võrratu pidupaik nii hoolsasti möödakäijate eest varjatud on.
Paar minutit peale ametlikku algusaega kohale jõudes oli inimesi üpris vähe, kuid piisavalt, et Sirga Saunikud oma pillid hüüdma võiksid panna. Istusin pingil ja imestasin kohaliku külarahva ettevõtlikust, sest lõkkematerjali kõrgus oli ehmatavalt suur, muru kenasti niidetud, muusika väga kaasakiskuv ja olemine mugav.
Ilm hämardus vaikselt, pillid hüüdsid ja tantsuplatsil hakkas kitsaks minema. Pimeduse varjus nii maal kui vees (kui see just peegeldus polnud) süüdatud küünlad ja pakud meelitasid juurde rahvast, kes nautisid muusikat, tulesid ja taevasse lennutatud paberlaternaid.
Süüdati ilmatusuur lõke, pakud praksusid ja ilm oli augustiõhtuselt sume. Natuke hakkas ka tibutama, kuid see ei seganud tulede ja seltskonna nautimist. Oli üks ütlemata muinasjutuline õhtu, kus oli selgelt tunda seda kaasaegsete muinastulede kandvaks ideeks olevat ühtsuse propageerimist Läänemere ranna- ja maarahva seas, maaelu edendamist, kultuuripärandi säilitamist, erinevate maapiirkondade omavahelise läbikäimist ja koostöö arendamist. Kindlasti vaatasid kogu seda ilu kuskilt pilvepiirilt ka need igaveseks merele jäänud, kelle mälestuseks muinastulesid ju süüdati. Hästi tehtud! Muinastulede öö autor Birgitta Bröckl oleks teie üle uhke olnud, Pulli küla rahvas!
