Ta on siin õppinud alates esimesest klassist, kuid kevadel, kui põhikool läbi saab, tuleb kodukoolist lahkuda ja seada õpinguteks uued suunad ja sihid.

 „Tõenäoliselt lähen edasi õppima Tallinnasse," sõnab neiu. Kaugematest tulevikuplaanidest ta veel ei räägi ja ühtegi mõtet lukku veel ei pane. Ütleb, et eks näis, kuidas kõik elus kujuneb. Samas pelgalt saatuse hooleks ta midagi ei jäta - Egle usub iseendasse.

Siiamaani on aga kujunenud nii, et Eglele sobivad hästi reaalained, ta on käinud kodukooli esindamas mitmetel olümpiaadidel ja hoidnud kooli lippu kõrgel, tuues kaasa väärikaid kohti.

Tal on eelmisest õppeaastast ette näidata piirkondliku geograafiaolümpiaadi 13. koht, Eesti koolinoorte 60. keemiolümpiaadi piirkonnavoorus saavutatud 2. koht, samuti matemaatikaolümpiaadi piirkonnavooru ja bioloogiaolümpiaadi piirkonnavooru 2. koht.

 „Arvud sobivad mulle," naeratab neiu ja lisab, et keeltega seevastu on tal rohkem pusimist. Sellele vaatamata on ta saavutanud arvestatava koha ka vene keele olümpiaadil ning maakonna käsitöö ja kodunduse õpilaskonkursil sai ta käsitöös 2. koha. Tema mitmekülgus on imetlusväärne.

 „Kui ma midagi teen, tahan teha seda nii, et mul oleks endal hea tunne," ütleb Egle, andes mõista, et just see on tema jaoks olulisem kui mistahes muu boonus või tulemus.

Kuulan, kuidas Egle räägib sellest, et talle meeldib Eestis elada, aga teda teeb kurvaks, et paljud eestlased lahkuvat siit. Samas ta ka mõistab neid.

Kuulan, kuidas Egle räägib, et vaatamata kõigele võiksid inimesed rohkem rõõmsamad olla ning selle asemel, et raha oma elus esikohale seada, hoopis rohkem tähelepanu pöörata oma perele ja sellele, mis me elus on head.

 „Ma soovin, et inimesed oleksid üksteise suhtes mõistvamad ja leplikumad," ütleb neiu ja märgib, et tal endal ei ole kellegi suhtes eelarvamusi - ta võtab inimesi nii, nagu nad on.

 „Mulle meeldib see ütlus: ära otsusta raamatu üle selle kaante järgi."

Kuulan ja tõden endamisi, et vahel võibki olla nii, et ühes punakate juuste ja lõbusate tedretäppidega teismelises on rohkem küpsust ja elutarkust kui mõnes eluga rinda pistnud täiskasvanus.

Kui oma mõtet ka Eglele väljendan, naeratab ta ja ütleb, et suhtumises elusse ja inimestesse on suur osa tema perel.

Ta märgib, et eks tal on ikka mõni nõrgem külg ka ja toob välja, et tal ei ole alati piisavalt püsivust ja seda peaks rohkem arendama küll.

 „Aga ma näen ennast nagu ma olen ja olen endaga rahul," ütleb neiu. Pealegi tunneb ta end piisavalt hästi, et teada, mis aitab siis, kui närv on vahel must või kui tuju on niisama kehv - tuleb jooksma minna.

 „Siis ma lihtsalt jooksen ennast tühjaks," sõnab Egle.
Vahel piisab vaid viiekümnest meetrist, et sisemine tasakaal tagasi saada.