Mille järgi valida inimesi meie elu juhtima, kui arengud nagunii toimuvad
Näis, et üldine konsensus oli justkui saavutatud, kuid siis püstitas keegi küsimuse: kui palju oleks sarjal vaatajaid siis, kui näidatakse keskkonnakomisjoni pikki ja igavaid arutelusid, ministeeriumi osakondade koosolekuid, kus vaieldakse, argumenteeritakse ja analüüsitakse. Keegi ei viitsi vaikselt tööd teha nohistavaid halle ametnikke või poliitikuid näidata.
Riigimeeste telesarja ei ole ilmselt ellukutsunud idee, et see hariks inimesi, kuidas poliitikud riiki juhivad. Pigem paistab olema idee selles, et naerame inimeste üle, kes on aktiivsed, pulbitsemas tegutsemistahtest paljut muuta ja oma äranägemise järgi suunata, aga päris täpselt ei hooma, kuidas see ühiskonda edasi aitab või miks nad midagi teevad.
Ka päriselus ei tea nii lihtsad kui ka otsustavatel kohtadel olevad inimesed mõnikord, mida nad milleks teevad, seega naerutab ja naelutab Riigimehi vaatama ka äratundmisrõõm. Näiteks tädi Juta leiab, et muidu tore ja töökas tädipoeg Aadu ei oska üldse elada. Kord liitub ta ühe parteiga ja lubab tõsta sünnitoetust, siis ripsutab tiiba teise valimisliiduga ja leiab, et hoopis pensioni tuleb tõsta. Kokkuvõttes viib Aadu ellu selle, mille lubaja on paremal võimu positsioonil.
Mitte kedagi pole valida?
Paradoksaalne on see, et demokraatia poolt soodustatud kord Westman all ja Piibeleht peal stiilis võitlustander parandab väga edukalt teejuppe, vuntsib linnapilti ning muudab iga kümnendiga inimeste elu materiaalsete valikute poolest paremaks. Mõnes kohas aeglasemalt, kus maksumaksja raha vähem, jõukamates piirkondades paremas tempos. Kui aga terves sajandis vaadata kümnendeid eraldi, siis vaatab vastu sõltumata valitsevast ideoloogiast üsna ühesugune pilt - ehk siis vaatamata sellele, kes on võimul, on umbes pooled asjad enamvähem hästi ja pooled peaaegu halvasti. Kui uurida inimeste rahulolu oma valitsejatega teistes Lääne Euroopa maades, jõuab ligilähedasele tulemusele. Pole olemas riiki, kus kõik on kõigega rahul või vastupidi.
Mille järgi siis ikkagi valida inimesi meie elu juhtima, kui nagunii toimuvad arengud? Kas õige number valimissedeli jaoks on see, mille taga kandideerib kõige valjemalt kritiseeriv kodanik või see, kes kõige rohkem end kiidab. Kumbki pole justnagu õige. Võib-olla uuriks kandidaadi hoiakut ja suhtumist ellu, kuid napid valimisplakatid ei anna piisavalt informatsiooni ja kandidaadiga kohtumiseks pole mahti. Vaataks siis kandidaadi konkreetseid lubadusi või veel enam uuriks, mis on tehtud. Tekib juba parem tunne, kuid kust saada see ülevaatlik informatsioon? Teinekord osutub see ülesanne poliitikakaugele inimesele sedavõrd keeruliseks, et lihtsam on loobuda või siis ikkagi kirjutada sedelile see number, mille taga on tuttav nägu.
Meenub üks seik, kuidas ühes väikses Eesti külas istuvad inimesed pingil ja koondavad plusse ja miinuseid ühe või teise kandidaadi kontole ja kurdavad, kuidas ikka neid plusse ja miinuseid jagada on raske, sest kandidaadid ei eristu üksteisest. Ja kui kedagi isiklikumalt ei tunne, siis seda vähem on motivatsiooni. Pingil istujad jõudsid klišeeliselt kõlava järelduseni, et mitte kedagi pole valida. See kõlab nagu kimpus naise ohe riietest pungil kapi ees - täitsa lõpp, selga pole midagi panna.
Algatuseks vali ennast
Eks iga tulemus sõltub ka sellest, kuidas olukorrale otsa vaadata. Valimisi võib vaadata harjumuspärasest teistmoodi ja valida tuleb ennekõike iseennast. Kuigi see rong on küll juba läinud, et saaks valimiskomisjonist kohe numbri külge ja puha ning laseks teha uhked plakatid postide külge kleepimiseks, et ka teised valida saaksid. Aga ennast tasub niipalju küll austada ja uskuda, et esmalt juhin oma elu ise.
Mitte nagu poolenisti miljonäriks saanud Aksel, kes on oma veendumustes täiesti kindel, et mida negatiivsem on inimene, seda rohkem on ta tõsiseltvõetav. Kirumise ja vandumisega pole siin Maarjamaal mõtet tagasihoidlik olla, seda isegi siis, kui mõistad, et tegelikult polegi asi nii sant. Aksli kohta ei saa öelda, et ta juhib oma elu ise, tema eest teeks justkui selle vastutusrikka töö ära üldine hoiak ja harjumus pidada õigeks tegijaks seda, kes rohkem ja valjemini karjub. Kui karjub, ju on midagi valesti ja järelikult on tubli mees, et julgeb puuduse välja tuua.
Kuid elukogenud mehed ja naised tõdevad ikka ja jälle, et kui inimene midagi ise muuta saab, on see tema enda osalus oma elu juhtimisel, mis on mõttelaadi ja selle kaudu suhtumise ning väärtushinnangute muutmine. Kui Aksel suudaks muuta suhtumist, mida rohkem kisa, seda parem tulemus, siis väärtustaks ta ka nii naabrimehe kui poliitikute juures teistmoodi suhtumist.
Tulles tagasi küsimuse juurde, mille järgi valida nende sadade ettevõtlike ja hakkajate kodanike hulgast inimesi võimu juurde, siis lubaduste kõrval on oluline, et meid juhiks nii omavalitsuse kui riigi tasandil uuema aja vaimsus, milles ei domineeri julgus karjuda, kiruda või väiklus ja ärategemishimu. Igal ajastul ju omad kombed ja väärtused ja ega vanad harjumused uude aega passigi.
Meil ei ole vaja ühiskonnaelu etteotsa ainult töökaid kogukonnaelu arendajad ega ka võimekaid administraatoreid ja visionääre, vaid meil on vaja neid inimesi, kelle kohta saab tulevikus öelda nagu on seda teinud Eesti 20. sajandi suurkuju Jüri Lotmani kohta semiootik Peeter Torop Mihhail Lotmani koostatud raamatus „Jalutuskäigud Lotmaniga": „Ta oli see inimene, kelle kõrval tunti häbi oma rumaluse, nõrkuste või lihtsalt kasvatamatuse pärast" (lk 485). Avaliku elu tegelaseks pürgiva inimese eetiline tase ja käitumiskultuur ei tohiks ettekujutatavast latist allapoole jääda, selle piiri tõmbab küll igaüks ise, aga ilmselt paljud meist ei jätaks lati peale väiklust ja kaklushimu.
