Aivar Pohlak: õiglane on, et Tallinna ja Eesti Vabariiki juhivad erinevad ideoloogiad
Kohalike valimistel Kosel kandideeriv Aivar Pohlak peab oluliseks, et üha enam inimesi mõtleks ka sisuliselt oma maa ja rahva heaolu nimel ning astuks selle jaoks ka vajalikke samme. Valima minek on Pohlaku jaoks üks olulisemaid kodanikuühiskonna tunnuseid.
Miks sa tahad kohaliku omavalitsuse töös kaasa lüüa?
Minu valimistega seonduv elukäik on küllap ühel või teisel moel sarnane paljude eestlaste omaga – kõigepealt uskusin, et kuna meil on iseseisev riik, siis tulevad kõikidele olulistele positsioonidele iseenesest õiged inimesed, kes hoolitsevad, et meie maal oleks asjad hästi ja mina ise ei pea selles vallas midagi tegema; siis usaldasin neid “õigeid” inimesi ja kandideerisin vist korra Tallinnas ja korra parlamenti; tõsi, see oli üle kümne aasta tagasi ehk siis tegelikult lasksin ennast ära kasutada; ja seejärel lihtsalt ei käinud valimas – küllap mingist pettumusest. Aga ühel hetkel tulid kohalikud inimesed – elasin tollal Tuhalas Nõiakaevu lähedal ja sinna hakati suurt kaevandusala planeerima – ja palusid mul kandideerida valla volikogusse, et hakata selle probleemiga tegelema. Loodus on mulle alati lähedane olnud ja ma nõustusin.
Juhuslikult sattusin valimistulemuste selgudes omamoodi kaalukeeleks, ületuleku eest pakuti mida iganes ning esimese volikogu koosoleku eel ja ümber toimunu oli paras poliitkool, peale mida saan kindlalt öelda: demokraatia tähendused toimivad vaid siis, kui inimesed käivad valimas ja valivad enda esindajaks inimese, kes väärib nende usaldust. Ja kui seda usaldusväärset inimest valimisnimekirjades ei ole, siis tuleb võtta sõbrad-mõttekaaslased kokku, see inimene leida ja veenda teda kandideerima. Kui pooled inimesed ei lähe pettumusest valima, siis juhivad meid manipulaatorid, karjeristid või omakasupüüdlikud tüübid, sest poole ülejäänud poolest, kes valimas käib, suudavad nad ära lollitada.
Kui palju omavalitsustöö võtab sinult aega ja raha?
Aega võtab see rohkem, kui mul tegelikult on, aga olen käinud korralikult volikogu koosolekutel ja juhtinud keskkonnakomisjoni, mida Kose vallas varem ei olnudki. Kuna mind huvitab igas tegevuses esmaselt vaimne mõõde, siis läksin kultuurikomisjoni “külaliseks” ja vedasin ka valla kultuurikontseptsiooni loomist. Tolle valimas käimise ja demokraatia jutuga haakub minu kindel usk, et kahekümne kahe iseseisvuse aastaga oleme suutnud luua ühiskonna raamid, elu sisu tuleb meil sellesse raami luua ja seda ei saa teha mitte ametnikud, vaid kõik Eestis elavad inimesed ise.
Veel kord: lääneliku kapitalistliku demokraatia toimimise aluseks on indiviidist lähtuv aktiivsus – mis tähendab, et parima võimaliku elukeskkonna saame vaid siis, kui igaüks meist mõtleb tõsiselt ühiskonnaga kaasa ja määratleb selles enda rolli koos vastutustega; valimistel kandideerija jaoks tähendab see ühte ja valija jaoks teist, esimeses neist on tähtsaimad objektiivse suure pildi nägemine, aus ülesandekeskne mõtlemine ja põhimõtteliselt olulise eristamine ebaolulisest; valija, nagu öeldud, peab leidma üles kõnealuseid omadusi kandva persooni.
Mida ükskõiksem – nii passiivsem kui pealiskaudsem - on valija, seda ükskõiksem on ka valitu.
Oleme sageli rahulolematud valitutega, aga tegelikult peaksime olema rahulolematud iseenestega. Valitud inimesed peegeldavad täpselt meie huvi oma ühiskonna vastu. Rõhutan veel kord, et kogu vastutus ühiskonna ees asub üksikisiku tasandil, mis tähendab, et igaüks vastutab nii iseenda arengu, vaimse seisundi kui ka mõtete ja ka selle eest, kellele ta oma hääle annab ja läbi kõige eeltoodu ka riigi ja omavalitsuse juhtimise eest.
Mis rahasse puutub, siis ei tee ma põhimõtteliselt mitte midagi raha eest ja minu volikogu ja komisjonide tasud lähevad jalgpalliklubile FC Kose.
Kas Eesti omavalisuste heaks töötamine on nn tänu Tallinnas toimuvale saanud liiga omakasupüüdliku maine?
Ma ei arva, et Tallinnas toimuv erineb oluliselt sellest, mis toimub riigis. Minu jaoks pole vahet, kas korruptsioon on ida (keegi maksab kellelegi konkreetselt kokkulepitud teo eest) või lääne tüüpi (ollakse üksteisele teeneid võlgu ja mõistetakse nimetamatagi, mis on ühe ja mis teise huvides). Mind paelub ühiskonna õiglane areng, kus otsuseid tehakse riigis rahva ja omavalitsustes elanike tõelisi pikema perspektiivi huvisid silmas pidades – need huvid on ju väga lihtsalt kirjeldatavad.
Kui Tallinna kohta küsisid, siis konkreetses ajas ja ruumis on minu jaoks nii õiglane, mõistlik kui vajalik, et Tallinna ja Eesti Vabariiki juhivad erinevad loogikad.
Õiglane sellepärast, et meie maal elab vägagi seinast seina uskumistega inimesi ja on tähtis, et igaühega suurtes piirides keegi kuskil arvestaks; mõistlik sellepärast, et vastandid sunnivad teineteist tegutsema; vajalik sellepärast, et me pole ühiskonnana kaugeltki küpsed valima enda jaoks ühte ja ainsat teed, eriti kui usutavaid viitasid, kuhu üks või teine neist viivad, pole üles pandud ja kuigi ühest kui teisest kohast kõneldakse, ei ole inimestes veendumust, et sinna kirjeldatud teed mööda ka tegelikult saab ja sihtkoht võib osutuda hoopis teistsuguseks.
Mis sa arvad omavalitsusreformist?
Kose ja Kõue vallad ühinevad nende valimistega.
Hääletasin ühinemise poolt, sest protsess on möödapääsmatu ja sellisel juhul on parem ise teda juhtida, kui lasta ennast lihtsalt kellegagi kokku panna.
Põhimõtteliselt olin ja olen valdade ühinemise vastu, põhjuse kirjeldasin ära eespool – meie riik pole arengus veel nii kaugele jõudnud, formaalse ja sisulise suhe on paigast ära ja enne kui sisu pole vormile järele jõudnud, ei ole põhjust vormi muutma hakata. Inimesed pole olemasolevaidki omavalitsusi veel omaks võtnud – mingites tähendustes mõjus taasiseseisvumine koos kinnisvarabuumiga meie rahvale sarnaselt küüditamise ja kolhooside loomisega, rahvas paisati segamini ja väärtused muutusid – ja juba hakatakse neid ümber looma. Kohalik võim peaks tulema rahvale lähemale, sest võim on rahvast pea igal pool liiga kaugel, mitte minema eemale.
Meil, Eestis, on 226 omavalitsust - see on ju liiga suur arv!
Me oleme ühiskonnana alguses, mis tähendab, et esmase tasandi omavalitsusi võiks olla rohkemgi, tähtis pole mitte nende arv, vaid see, et nad esindaksid sisuliselt kindlalt piiritletud kogukondi ja suudaksid mõelda selle piirkonna arengu jaoks õigeid ja olulisi mõtteid. Kusjuures see võiks olla valdavalt ühiskondlikel alustel toimiv tegevus, aga selle üle pole kahjuks mõtet sügavamalt arutleda, sest kõnealune on võimatu.
Oskad tuua eeskuju või kirjeldada ideaalset omavalitsust?
Ma olen igasugustes riiklikes ja omavalitsuslikes struktuuriteooriates võhik, aga käin tihti Shveitsis komandeeringutes – seal asuvad nii Euroopa kui ka maailma jalgpalliorganisatsioonid – ja kuna ma ei lenda, siis on mul aega ja põhjust sattuda selles riigis kord siia, kord sinna ja mulle see maa meeldib. Shveitslased on rahvusvälise riigi põhiselt suutnud luua ühiskonna, kus hästi ühendatud suured ja väikesed tähendused – pean silmas Shveitsi kui rahanduskeskuse mainet; asjaolu, et riik on elanikkonnaga ühtlaselt kaetud ja on mitu linna, mis vääriksid pealinna staatust; kusjuures iga piirkond hoiab oma identiteeti ja väärtusi ja ei häbeneta, et põllumajandus on iga piirkonna elu oluline osa – näiteks puu- ja köögivilju ei impordita põhiosas isegi mitte riigi ühest regioonist teise, vaid müüakse omi. Viimane on oluline maaelule loogika andmiseks, mis Eestis esimene lahendamist vajav probleem.
Ideaalist rääkides häirib mind kõige rohkem meie põhiseadusest lähtuv opositsiooni ja koalitsiooni loogika – kui valitsuse peaksid moodustama kõik parlamendierakonnad ja president hoolitseks selle eest, et iga erakond saaks nende spetsiifikast lähtuvad ministriportfellid – näeks meie elu välja hoopis teistsugune.
Eesti on väike riik ja peaks olema elementaarne, et põhiseadus peaks toetama riigi ühtsust, mitte vastandamist ja negativismi.
Tulevikust kõneldes muretsen võimaliku kaheparteisüsteemi pärast – vahepeal tüüriti selles suunas väga jõuliselt – kahepartei süsteem on hullem kui üheparteisüsteem, sest jääb mulje, et sul on valik, mida tegelikult ei ole, kuna korraga saab maas olla vaid kiigelaua üks ots.
Kirjeldad poliitilisi teemasid jõuliselt, kas see on märk, et varem või hiljem hakkad ka parlamenti pürgima?
Ma lihtsalt mõtlen kaasa, sest see on minu maa, minu rahvas ja minu riik ja mul on sageli kahju ja valus, viimast tihedamini heast tundest, mida saan pigem läbi looduse.
Kohalikus omavalitsuses löön kaasa vaid läbi valimisliidu, erakonna kaudu poleks seda saanud teha – pean tähtsaks, et suure spordialaliidu juht oleks poliitiliselt neutraalne, mis tähendab, et parlamenti kandideerimine on minu jaoks välistatud. Samas lähen kindlasti alati valima ja ma loodan, et selline põhimõte saab omaseks üha suuremale hulgale inimestest.
