Ühel päikesepaistelisel sügishommikul ootas Sõmeru lasteaia Sipsiku rühma pere külla ühe lapse toredat vanavanaema, et tähistada lähenevat vanavanemate päeva.
Suur õunakorv maitsvate õuntega kaasas ja lillekimp käes, astus elurõõmus vanamemm laste ette. Koos tantsiti, loeti luuletusi, lauldi vanu lastelaule ja maitsti külakosti. Vanavanaema pajatas lugusid oma lapsepõlvest. Need lood jagasid tarkuse- ja õpetusteri. Pisara tõi silma tema lauldud unelaul „Uinu vaikselt mu lind".
Üheskoos veedetud aeg möödus märkamatult ning oligi käes aeg teha auväärsele külalisele pai ja kalli-kalli ning kinkida kaart.
Sellest kohtumisest jäi helisema mõte, et vanaemad ja vanavanaemad, vanaisad ja vanavanaisad on just need, kes aitavad ja toetavad oma lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi, hoolivad neist ning poetavad neile oma südamest kilde, mis ei kulu ega kao, vaid loovad sära silmadesse.
Sipsiku rühma nimel täname Vilma Seidelbergi, kes leidis tee ja aja meie juurde tulla, et meiega koos olla.