Pada-Aruküla - mis teeb selle väikese küla eriliseks?
1928. a rajati kooli juurde suur viljapuuaed, istikud toodi puukoolidest. Istutustööst võtsid osa lapsevanemad ja Unukse kooli õpilased õpetajaga.
Õp. Kari juhendas Hariduse Seltsi laulukoori ja puhkpilliorkestrit, võeti osa laulupidudest.
1942 - 44 töötasid Linda Kuusik, Salme Kuusik, Elsa Jalakas-Luuk.
1945. a tuli koolijuhatajaks Olga Seeger, kes töötas kooli sulgemiseni.
1946-47 õpetasid Maimu Eskel ja Mari Oja, 1959-60 Helve Tell ja Reet Rätsep. Kool töötas 1963 a-ni, mil lapsed läksid Pikaristi ja Vasta koolidesse. Maja teisaldati korteriteks, nüüd seisab maja tühjalt.
Külas elas soomepoiss ja legendaarne vembumees Endel Ots ( 1924 - 2008). Võrklas elasid vennad Lokotarid. Endel võttis ühe venna lambakarjast lamba ja kinkis selle teisele vennale sünnipäevaks. Kui lamba õige omanik nägi venna karjas oma lammast ja küsis: "Miks minu lammas siin on?", vastas vend: "Otsa-poiss kinkis."
Otsade naabrinaine Marianne rääkis: "Olime Pada-Arusse kolimas, kui Endel Alarile oli öelnud, et minu käest võid saada ükskõik, mis tööriista, kuid iga küsimise eest annad oma naist. Ma ei olnud veel Endlit näinud, võtsin juttu tõe pähe mõttega, et mis elumees see selline on ja pelgasin muidugi. Kui siis nägin suurtes kalossides muhelevat vanapapit, ajas naerma küll."
Mehed olid metsas tööl. Võeti ka kangemat kraami ja eks nad jäid svipsi. Endel ei tahtnud kodus ootavat koslepit armsa naise Floreida käest saada ja nii tehti kanderaam, kuhu siis mõnest kohast punase mahla või nime tea, millega määritud Otsa peremees pikali pandi. Koju jõudes oli hoopis ämm ukse peal. Ämm vaatas rahulikult käed
vaheliti kinnisilmi lamavat "verist" väimeespoega ja lausus: "Viige ta rehe alla." Endel kargas istukile: "Ei lähe mina sinna külma kätte ... ".
Krutskimehest on lugusi palju, samas oli ta otsusekindel ja mehine mees. Kui sõjaaastatel teda hitlerlikus koonduslaagris vangivalvuriks pandi, põgenes ta sealt. Peamiseks ajendiks olid õudused, mis laagris toime pandi. Igal juhul oli see julge ettevõtmine. Pärastine Soome sõjas olemine ja sõja lõpuaastate vintsutused jätkasid karmi elukäiku. Endlil oli palju sõpru.
Küla lõpuosas, Otsade vastas, elab perekond Peek. Viielapseline ema Marianne on käsitööhuviline, suhtlusaldis ja teadmishimuline, Floreida sõnul ka heatahtlik ja abivalmis. Marianne teab palju küla minevikust, eks tänu naabrinaisele. Näiteks Viru-Nigula rahvas mäletab postkontorist Evald Listrat. Evaldi tädi Roosi oli olnud Venemaal Stalini köögitoimkonnas kokaks. Vanemas eas elas Roosi Pada-Arus kahe õega (kolm õde ühes majas), eluase oli Peegi pere ja Otsa maja vahelisel alal.
Pereisa Alar Peek on valla volikogu liige, jalgpallitreener, Õnneklubi-filosoofiaringi asutaja, tegeleb vahetevahel korstnapühkimisega ja on parandamatu optimist. Kõik pere liikmed harrastavad sporti.
Pada-Arus pole merd, mäge ega jõge, kuid vaadates küla tagapool tumeda metsamüüriga ääristatud päikeselist lagendikku, kus kõrges rohus kiikuvate äiataride keskel naeratab väike habras 88-aastane Floreida, valdab imetabane tunne nagu kohtaks ürgset igipõlist loodust esiemade aegsest ajast.
Otsa talu perenaine on küla raudvara, siin sündinud. 2011. aastal oli Pada-Arus 14 inimest, 9 peret.
Metsaäärsetel küladel on neljajalgsed naabrid, kes võivad parajaks nuhtluseks olla. Siin võib karu mesipuid lammutada, hunt lamba ära viia, metssiga kartuleid süüa. Mis teha, igaüks otsib, kust saab ja nagu ütles Ivar Kallion: "Esimesel pilgul paistab, et inimestel ja loomadel on palju ühist, teisel pilgul samuti."
Mis teeb selle väikese küla eriliseks? Ilusa aiaga kool eelmise sajandi algupoolel. Ta on lihtsalt koht valla kagupiiril nimega Pada-Aru, mis kohalikele elanikele nii omane ja armas.
Kasutatud E. Rajari "Omane ja armas".
Aitäh Mariannele !
