Andrei Hvostov: Linn on Raamat
Kivisöe kaevandamine ja terase sulatamine on Euroopa vanades tööstusmaades üha ebapopulaarsem majandustegevus, sest õhku saastav ja tervist kahjustav tootmine on kandunud Hiinasse. Kunagine Saksamaa "sepikoda" Ruhr vaevleb juba pikemat aega identiteedikriisis.
Tegevust pole, elumõte kipub kaduma. Euroopa kultuuripealinnaks saamine oli Ruhrile teretulnud võimalus hakata end uutmoodi määratlema. Tuhandetest üksikprojektidest, mis tegid Ruhri elu tollel aastal kirevaks, on mulle kõige eredamalt meelde jäänud kontseptuaalse kunstniku Jochen Gerzi projekt nimega "2-3 Strassen."
Teostusest. Ruhri piirkonnas valitakse välja kolm linna, nendes omakorda valitakse välja mõni täiesti tavaline tänav, kus elavad täiesti tavalised inimesed. Sellesse keskkonda n-ö istutatakse mujalt tulnud inimesed, kelle käsutusse antakse aastaks ajaks täiesti tasuta elamispind.
Uustulnukate ainsaks kohustuseks on istuda iga päev arvuti taha ja kirjutada paar lehekülge teksti, kas päevikulaadset või ilukirjanduslikku või ükstakama millist, mis salvestatakse ühisel kõvakettal.
Keegi kirjutavatest inimestest ei saa näha, mida on teinud ülejäänud projektis osalejad. Kord kirjapandut ei saa enam kustutada ega tagantjärele muuta. Kõik salvestub nii nagu see on.
Aasta möödub, tekst ladestub, ja lõpuks antakse see välja ühe suure raamatuna.
Mis juhtuski 2011. aasta kevadel. Ilmavalgust nägi 3000 lehekülge paks raamat, mis algab sõnadega: "Me oleme kuuekesi ja me külmetame. See on ilmselt esimene sissekanne ülepea, ja meil on maailmale öelda vaat mis..."
Ad hoc kirjanikke polnud kuus, nagu sellest algusest võiks järeldada. Neid oli kokku 78, nad olid jaotunud 57 korterisse.
Paljud inimesed jagasid korterit. Elasid kommuunis. Saksa keeles öeldakse selle kohta Wohngemeinschaft.
Asja mõttest. Jochen Gerzi eesmärgiks oli luua selline olukord, kus 1) kirjanikuks pole mõni üksikindiviid, vaid terve ühiskond, 2) luua raamat, mis "kirjutab ennast ise", 3) tekitada tekst, mis dokumenteerib hetkeseisu läbi kogu aasta, 4) muuta keskkonda. Viimane eesmärk tundus mulle kõige paeluvam.
Loomingulisus muudab keskkonda. Tänav, mis on sellisest projektist haaratud, peab mingil moel teisenema.
Oluline on lisada, et ühises raamatukirjutamises võisid osaleda ka n-ö vanad olijad ehk põliselanikud; inimesed, kes elasid nendel tänavatel enne projekti alustamist. Kirjutajatena olid teretulnud ka kõik külalised, kes tulid seda enneolematut asja kaema.
Tekkis monoloog, mille autoriteks loendati lõpuks 887 inimest, kes lõid oma tekstid kuueteistkümnes erinevas keeles. Ahjaa - Ruhri kommuunides elasid selle aasta jooksul mitte ainult sakslased. Osalejaid oli Venemaalt, Marokost, Jaapanist, Slovakkiast...
Raamat, mille autoriks on kommuun. Enamgi veel - autoriks on ühiskond. Või on autoriks hoopis... linn kui niisugune?
Ma ei külastanud kõiki projektiga seotud kohti. Mulle näidati vaid ühte maja Mühlheimis. See oli 20-korruseline betoonkolakas, kus oli projekti tarvis eraldatud 13 korterit.
Kõrghoone, seega "vertikaalne tänav."
Umbes sellised majad on ka meie nn magalates. Ma olen kunagi ise mõnda aega elanud Õismäel sarnases majas. Teadmata naabrite nimesid, tundmata nende nägusid, olles anonymous teiste anonüümide seas.
Küllap te saate aru, millele panustas Jochen Gerz. Selleks, et kirjutada iga päev paar lehekülge teksti, pead sa autorina uurima seda keskkonda, kuhu sa oled sattunud. Minema välja, jalutama ja vaatlema, tutvuma naabritega, vahetama nendega mõtteid, otsima mingit ühisosa, et teha neile lõpuks ettepanek: "Kallis naaber, kas sa ei tahaks kirjutada mõned read ka enda poolt meie ühisesse raamatusse?"
Teleka ees lösutades või Facebookis klõbistades sellist kokkupuudet oma ümbruskonnaga ei saavuta.
Tulemusest. Keskkond tõesti muutus. Mälestuseks sellest aastast on ühiselt rajatud kohvikud, näitusesaalid, lilleaed. Sõnaga - projektis osalenud tänavatel tekkis kogukond.
Kas see on liiga ilus, et olla tõsi?
Ma ei tea, kas Gerzi ürituses osalenud inimesed hindavad seda läbinisti positiivselt. Kuuldavasti tekkis seal ka pingeid ja mõned inimesed läksid aasta lõppu ootamata ära.
Teadagi, Lääne inimene on suur individualist. Kommuunivärk ei sobi igaühele.
Kuid mitte see pole põhiline, milleni ma tahan arutluskäiguga jõuda. On üks ütlus, et "arhitektuur on kiviks saanud sõna".
Seega - linn on raamat. Seda raamatut "kirjutatakse" samuti kollektiivselt. Tallinlastena me teame, kuidas on "kirjutatud" meie linn. Tunnistagem ausalt, et siin võib leida ebaõnnestunud lauseid, lehekülgi, lausa peatükke.
Kollektiivne looming peab siiski alluma mingitele reeglitele. Ei saa olla nii, et eraettevõtja lükkab miljööväärtuslikuks tunnistatud puitasumis püsti mõne betoonkolossi. Või siis suure plasttelgi põliste pargipuude alla.
Linn on raamat, aga mitte igaüks pole kutsutud sellesse raamatusse kirjutama jumal teab mida.
"2-3 Strassen" ühe tulemina valminud raamat ei sisalda lauseid, mida me võime kohata näiteks reeglitele mitte allutatud Eesti netikommentaariumis. Seal pole mõtteavaldusi, mis reedavad, et autor ärkas hommikul kohutavalt pahas tujus, või et ta ongi kogu aeg depressiivses meeleolus, mistõttu tal on tarvidus kogu maailm musta värviga üle valada. Või lausa sopaga. Ei ühtegi "Pange end põlema...!"
Aga pole ka mingit roosamannat. Alustatakse lausega "Me oleme kuuekesi ja meil on külm." See on 1. jaanuari sissekanne. Toas ongi külm. Ent kokkutulnud ei hakka sõimama Ruhri linnavõimusid või kunstnik Gerzi, kes pole hoolitsenud toasooja eest. Neil on külm, ent mitte see pole sõnum maailmale. Neil kuuel inimesel on ajada üks ühine asi, seda kibelevad nad teatama.
Üks oluline asi veel.
Need 78 inimest, kes kutsuti projektis osalema, ei olnud päris juhuslikud möödakõndijad. Kandideeris tervelt 1457 inimest.
Nende hulgast sõeluti sobivad. Ma ei tea valikukriteeriumidest suurt midagi. Kindlasti eeldati seda, et inimestel on kirjutamisoskus ning et neil on mingid kindlad vaated elule. Et neil on seisukoht.
Teatud mõttes toimusid valimised. Teatud mõttes. Inimeste sobivuse üle otsustasid Gerz ja tema meeskond. Nad olid umbes nagu jumala rollis. Demiurgid, kes ütlesid, mis läheb ja mis ei lähe mitte. Selles mõttes pole need niisugused valimised, mida nimetatakse "demokraatlikeks."
Aga mind huvitab praegu idee ise. Linn on raamat. Seda raamatut kirjutab ühiskond, mis koosneb omakorda kogukondadest. Seda raamatut kirjutavad inimesed, kes tahavad osaleda kirjutamises ja kes suudavad seda teha.
On oluline rõhutada - peab olema esmalt tahtmine ja teiseks suutlikkus. On mul õigus öelda, et Ruhri projektil "2-3 Strassen" ning Tallinna kohalikel valimistel osaleval Vaba Tallinna Kodanikul on midagi ühist?
Ma arvan, et on küll.
