Korteriomanikud ärkavad, kui maja kipub kaela kukkuma: nüüd on kähku abi vaja, et maja kasvõi veidigi korda teha ja pärast seda taas vaikellu sukelduda.

Kardan üht asja, kuigi loodan, et asjata. Vahel meenutab elu me vallas korterelamut: igaüks nokitseb tasapisi oma nurgas, parimal juhul suhtled vanade tuttavate ja paari naabriga. Maja võib laguneda, kui sellele sanitaarremonti ei tee. Kui tekib suuremat sorti probleem, siis tuleme kokku ja tõstame häält - nagu Risti kooli saatuse üle arutades. Aga suurema osa ajast nokitseme oma nurgas, sest ühistuline tegevus on ju tarbetu jama, kas pole? Esmalt ikka vaja oma elamine korda teha.

Olen kindel, et ühistulist tegevust tagant utsitades saaksime vältida korterelamulikke probleeme. Ehk looks kõikide kortermajade haldus-MTÜ? Või hooldaks paremini kalmistuid MTÜga, millesse kuuluvad seal puhkavate inimeste ligimesed? Või looks MTÜ, mis aitab neid, kelle elupäevad veerevad lõpu poole, aga hoolitsejaid napib? Või aitaks noori sisukamalt aega veeta lihtsalt hängimise asemel?

Ah, inimesi ju see ei huvita, keegi ei tule kohalegi! Aga kui prooviks veel? Ja veel? Ja siis ühe korra veel? Ning näitaks selgelt, millist kasu annab koostöö ja milliseid ohte toob kaasa selle puudumine?

Raha ju nagunii pole, mis sa ikka teed, ütlevad kriitikud. Elu on näidanud, et rahapuudus - või vaegrikkus nagu viimasel ajal kombeks öelda - on üks väiksemaid muresid. Kui meil on tahet ühiselt elu paremaks teha, siis saame teha tööd ka materiaalsete vahendite leidmisel. Rahast on vähe abi, kui puudub ühistöö tahe.

Küsi kandidaatidelt, kelle vahel valid, mida nad kavatsevad teha ühistöö soodustamiseks? Küsi kolm korda: nüüd, vahetult pärast valimisi ja aasta pärast.