Siim Valmar Kiisler: Miks poliitik on paha ja apoliitik hea?
Poliitikud omakorda jagunevad kaheks - on pardid ja siis on broilerid. Kui sa pole veel part, oled sa broiler ja kui sa pole enam broiler, siis oled sa part. On ka muidugi selliseid poliitikuid, kes on broilerifaasi vahele jätnud ja kohe pardiks saanud nagu näiteks sportlased, näitlejad ja muud meelelahutustegelased.
Poliitikud on läbinisti omakasupüüdlikud. Võimule saades asuvad nad kohe üles ehitama toitumisahelaid, klannisüsteeme, kartelle ja muid koledusi. Loomulikult ei hooli nad inimestest, selle asemel nad hoopis kaugenevad neist pidevalt. Poliitiku tunneb ära ka sellest, et enamasti ei ole tal ei maailmavaadet ega ühtegi värsket ideed.
Ja siis on head kandidaadid. Nad ei kuulu ühtegi erakonda, nad pole ei pardid ega broilerid ja kindlasti mitte poliitikud. Nad on apoliitikud. Apoliitikud soovivad teha ühiskonda paremaks. Nad ei mõtlegi tegelikult üldse valimistele, nad lihtsalt esitasid oma kandidatuuri, tegid poliitikuid mahategeva kampaania ja tahavad lihtsalt osutuda valituks. Ja kui apoliitikud soovivad toetust oma isiklikule äriühingule mõnest riigi sihtasutusest, siis vaid selleks, et teha ühiskonnale head.
Apoliitik lihtsalt tahaks saada hirmsasti üle künnise ja pääseda volikokku. Nad tahavad osaleda kohaliku volikogu töös ja viia ellu oma apoliitilist programmi. Neil on selge maailmavaade ja paigas väärtushinnangud. Milles see seisneb? Peamiselt selles, et poliitikat ei tohiks mingil juhul teha poliitikud.
Siiski pole süsteem nii kivisse raiutud ja mustvalge. Tegelikult on ka poliitikutel lootus indulgentsile, lootus muutuda heaks. Selleks tuleb öelda midagi halvasti erakondade ja eelkõige enda erakonna kohta, veelgi parem on erakonnast välja astuda või lasta ennast suisa välja visata. Muidugi tuleb seejärel kandideerida valimistel ja teha kampaaniat nii nagu varemgi, aga seekord saab seda teha juba puhta ja ausa apoliitikuna. Mõistagi kulub sellise ümbersündinud apoliitiku kampaania põhiaur poliitikute sõimamisele. Sellega on nad igati ära teeninud avalikkuse lugupidamise.
Apoliitikud on heade inimestena igasse seltskond alati oodatud. Nii võib üks hea apoliitik olla ühtejärgi mõõdukate linnapeakandidaat, kuuluda roheliste fraktsiooni ja olla Keskerakonna presidendikandidaat. Respekti, feimi ja sulli saab nii üksjagu, aga apoliitikutele kohaselt ikka ühiskonna parandamise, mitte mingis toiduahelas kokutamise eest.
Aga kuidas siis tavainimene saab vahet teha poliitikul ja apoliitikul? See on väga tähtis küsimus! Kui te loete postkasti tulnud valimismaterjale, siis ei suudagi vahet teha, näevad üsna sarnased välja. Kui vaadate neid iseloomustavaid näitajaid - senine kandideerimiskogemus, haridus, sissetulek vmt - siis nagu ka ei ole vahet. Aga on üks kindel kriteerium, mille järgi kohe terad sõkaldest eraldate - head apoliitikud nimetavad poliitikuid pättideks. Sellepärast nad ongi nii head!
Ja tõenäoliselt ei mõista apoliitikud ka irooniat ja hakkavad seda lugu ja selle autorit süüdistama just nimelt kõiges selles, milles apoliitikud poliitikuid ikka süüdistavad. Jõudu!
