VALIMISBLOGI: Tartus rändasid valimisreklaamid tagasi erakondade kontoritesse
Kõigepealt pisut taustast. Kaks aastat tagasi leidis Aare Pilv, et valimisreklaamid, mida postkastidesse topitakse, on nõmedad: ummistavad postkasti, raiskavad paberit ning lõppkokkuvõttes toodavad parteid maksumaksja raha eest prügi. Facebookis sündis algatusgrupp „Tagasi lätetele!" (https://www.facebook.com/groups/tagasilatetele/ ). Soovimatut reklaami said inimesed tuua kahte kogumispunkti Tallinnas, ühte Rakveres ja ühte Tartus.
Reedel said Tartus Genialistide klubis kokku viis inimest, et kogunenud pahn otse parteikontoritesse tagasi toimetada. Kuna vabatahtlikud olid reklaambrošüürid tänaseks kenasti ära sorteerinud ja erakondade kaupa kastidesse jaotanud, pakkusin välja, et nalja pärast võiks hunnikud ka ära kaaluda. Küsisime Genialistide klubi kohvikust ühe toidukaalu ning tulemused on järgmised.
Isamaa ja Res Publica Liidu reklaami oli silmnähtavalt kõige rohkem - selle mahutamiseks kulus kaks kasti ning kuna Genialistide klubi toidukaal üle viie kilo ei kannatanud, pidime reklaamivirna jaotama väiksemateks pakkideks. Kokku oli IRLi reklaami saabunud 21,25 kilo. Muide, suuremat osa IRLi reklaamist ehtis Rein Kilgi reibas naerunägu.
Reformierakonna reklaami kogunes 9,8 kilo, sotsiaaldemokraatide oma 4,5 ja Keskerakond oli esindatud pooleteise kiloga. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esines poole kilo valimisreklaamiga ja Isamaaliselt Tartu Kodanikult laekus sada grammi paberit. Valimisliit Vabakund kas ei teinud postkastireklaami või siis ei jõudnud sellest mitte lehekestki kogumiskasti.
Kõige esimesena otsustasime vabaneda kõige suuremast laadungist. Isamaa ja Res Publica Liidu Tartu pesa on Kaubahalli lähistel. Vedasime rohkem kui 20 kilo kriitpaberil ja ilusate piltidega reklaami parteikontorisse, mis asus GMP Plaza viiendal korrusel (ja miks see lift ei tööta?).
Hilisemate reaktsioonidega võrreldes käitus IRLi kontori rahvas mõnes mõttes kõige õigemini: kuulati selgitus aktsiooni kohta ära ja tänati viisakalt, ilme liigsete emotsioonideta, ent mõningase kohmetusega à la Estonian Moments. Kontori põrandal ootasid aga juba uued kastid värskete klantsbuklettidega.
Hoopis krapsakamalt tervitati meid Reformierakonna kontoris Raeplatsis. Me ei jõudnud veel uksele koputadagi, kui see avali tõmmati ning meid võttis vastu krapsakas noormees, kes vihmamärja seltskonna professionaalse naeratuse saatel sisse kutsus. Tagasi toodud reklaamide osas avaldas ta oskuslikku ja täiesti ebasiirast heameelt: „Näete siis, läbi loetud ja saame uuele ringile saata!"
Järgmiseks suundusime Keskerakonna parteikontorisse Ülikooli tänaval. Algselt võeti reklaamikast vastu ning tänati hämmeldunult. Näis, et teekond jätkub üpris sündmustevaeselt ja viisakalt. Kogunesime maja ette, et meid saatvaid noormehi Aktuaalsest Kaamerast oodata, viimased aga viibisid. Kui reporter ja operaator majast väljusid, siis teatasid nad naeru saatel, et pidid meie eest sõimata saama ning et kontorist olla küsitud Aare Pilve telefoninumbrit - temaga tahetakse veel rääkida! Kuna olime endiselt veel täiesti olemas ja kuskile kiiret ka ei olnud, läksime selle jutu peale uuesti kontorisse.
Meie peale oldi vihased. Aadu Must ja noorem naisterahvas (hiljem tuvastasin, et tegu oli Kadri Mosiniga) küsisid, kuidas on võimalik, et meie käes on juba needsamad valimisreklaamid, mis samal hommikul olevat pidanud valijate postkastidesse jõudma. Must oli pisut ärev, ent kirjeldas siiski diplomaatiliselt, et tema on ühest küljest kuulnud, et valijad pole oma oodatud reklaami kätte saanud ja samal ajal tuleme meie korralikult sorteeritud reklaamiga. Mosin oli aga täitsa tige, keelas üheselt kontoris edaspidise pildistamise ja saatis Aktuaalse Kaamera võttemeeskonna ja kaks aktivisti ukse taha.
Vestlema jäime Aadu Must, Aare Pilv, Mirjam Parve ja mina. Aadu Must avaldas kahtlust, et meile on antud aktsiooni eest raha makstud, selle indikaatoriks olevat tõsiasi, et Aktuaalne Kaamera meil sabas jõlgub (nad olid ürituse ise Facebookist välja nuhkinud) ja ERR oli Musta käsitluses kaaperdatud või kuidagi mõjutatud organisatsioon.
„Ma olen ajaloolane, ma tean küll, kuidas sellised asjad käivad," ütles ta. Mosin küsis, miks me ometi toidupoodide reklaamiga ei tegele. Parve julges selle peale öelda, et kaubandusketid maksavad oma reklaami eest ise. „Meie maksame ka ise!" hüüatasid Mosin ja Must ühest suust ning Must sõnas ka, et ta on igasugustest süüdistustest rahastuse osas väga tüdinud. Selle vestluse käigus said kokku sinisilmne, isegi kohtlane idealism ja vilavate silmadega kaalutletud paranoia.
Viimasena külastasime sotsiaaldemokraatide kontorit Riia mäel, ent mitte ühtegi parteilast seal ei viibinud. Selle asemel võtsid meid vastu kolm väga sõbralikku noort inimest Johannes Mihkelsoni Keskusest, mis sotsidega ruume jagab. Jätsime oma saadetise Keskuse inimeste kätte ja lahkusime. Parteikontori ruumiosa oli küll inimestest tühi, ent ka sääl ootas postkastidesse jõudmist veel vähemalt üks kastitäis valimisreklaami.
