Kuimetsa külarahvas avas ühiselt korrastatud karstiala
Veel kaks aastat tagasi laiutas Eesti ainulaadseimal karstialal rinnuni rohi ja ajaloolise tähtsusega, pühapaigaks kutsutavaid Iida urkeid varjas tihe võsa. Tänaseks on võsa raiutud, rohi niidetud, maantee äärde on üles pandud suunav viit ja juhatav-selgitav teatetahvel ning rajatud on katusealusega piknikukoht.
MTÜ Laansoo Motokrossi Team juht Juhan Laansoo ütles, et mõte kartsiala korrastada tuli tal paar aastat tagasi, kui külla tulnud tuttavad ütlesid, et on uurinud Kuimetsa ajalugu ja sooviksid minna vaatama Iida urkeid. Koos karstialale minnes võttis neid aga vastu trööstitu vaatepilt, sest ajaloolised vaatamisväärsused olid rohtunud ja võssa kasvanud.
Sestpeale võttis Juhan Laansoo oma südemeasjaks karstiala ja urgete ümbruse korda teha.
„See on selline väärtus, mis ei peaks seisma rämpsu sees," ütles Laansoo.Ta taotles abi Keskkonnainvesteeringute Keskuselt (KIK), Laansoo Motokrossi Team pani õla alla omaosalusega ja Kaiu vald aitas niita rohu ja lükkas sisse urgete juurde viiva tee. Koos külarahvaga korraldati tookord talgupäev, uuesti koguneti talgutele selle aasta maikuus, mil ligi kuuekümne inimese ja nelja traktori abiga puhastati urgete ümbrus võsast.
Kolme kuu jooksul on käinud kartsialal tihe töö, mis päädis möödunud pühapäeval piduliku avamisega, kus osales ja rääkis Iida urgetest kui pühapaigast ajaloolane Jüri Metssalu.
Ta rääkis, et Rahvaluule Arhiivis hoitakse üle kolmekümne siinsetest koobastest kõneleva teksti ja et Iida urked on Juuru kihelkonna üks pärimusrohkemaid paiku. Pärimuslugude järgi on Iida urked tuntud kui vana pelgupaik, kõneldakse ka maa-alustest teedest ja jõgedest.
Ühtlasi leidub mitmeid viiteid sellele, et tegu on ka pühakohaga. Metssalu sõnul viitab paiga pühadusele tema nimi. Kohta on kutsutud Iida kuusikuks või Iida urgasteks, ka Hiide kuusikuks.
„Nii saab selgeks, et siinsed koopad ja mets on ühtaegu hiiekoht," ütles Metssalu.
Hiiepaikadega on seotud mitmesugused olendid ja nii öeldakse Kuimetsa karstialaga seotud pärimuslugudes, et siin on nähtud tonte ja vaimusid ning et siin elavad Iida-nimelised loomad, keda inimesed kardavad.
Pärimuslugudes räägitakse ka, et Iida urgete kohal olnud kunagi linn, mis vajunud maa alla. Ühe teate järgi vajunud ja kerkinud Iida linn kolm korda ning jäänud siis igaveseks maa alla. Arvatakse, et Iida linn võib veel üles kerkida, iseäranis pühadel öödel.
„Kui vaadata sedalaadi pärimust terviklikumalt, võib aimata, et füüsilisest maailmast tuttavate kujundite kaudu väljendatakse hoopis peidetud vaimseid väärtusi. Need väärtused on imelisel moel kogetavad ennekõike pühadel aegadel, kui seesmised sfäärid on kõigile avatud. Nõnda on avanenud Kuimetsa kartsialal sissepääsud imelisse maaalusesse ilma läbi aegade ja nii on inimesed siin kogenud erinevaid olendeid ja olemisi vastavalt parasjagu kehtivale kultuurimustrile, mille kaudu maailma vaadatakse," rääkis ajaloolane.
„Igal juhul on Iida urked meile praegugi lahkelt avatud, et igaüks võiks tulla, vaadata ja kogeda, mis just temale siin ilmub. Kui siinsesse paika esivanemate eeskujul lugupidavalt ja säästlikult suhtume, küllap siis hoiab ja aitab koht omakorda ka meid," ütles Metssalu.
