Hilda Männik: ilma kultuurikeskuseta ei kujutaks ma oma elu ettegi
On kolmapäev. Helistan Loo kultuurikeskusse, et leppida kokku intervjuu aeg. Soovitud vastuse asemel kuulen, kuidas lähiajal kohe kindlasti ei jõuta ning esimene võimalus kohtumiseks avaneb alles tuleval nädalal.
Ajakirjanikule omane pealetükkivus ja kompromisside otsimine kannab õnneks vilja - kultuurikeskuse töö kõrvalt näpistab maja perenaine Hilda Männik järgmise päeva hommikust mõned tunnid, et minuga juttu rääkida. Kultuurikeskus asub Loo Keskkooli kõrval, õigemini moodustavad nad ühe suure terviku.
Vilgas õppetöö käib aga mõlemas pooles - kui koolitunnis lahendavad õpilased ülesandeid töövihikust, siis kultuuri keskuses teevad eakad parajasti tantsuproovi. Ent ilma õigete inimesteta ei oleks ka kõige suuremast ja kaunimast majast kellelegi suurt tolku.
Ajalooline paik
Hildaga kohtun keskuse saalis, kus käib parajasti lava püstitamine sama päeva õhtul toimuvaks moedemonstratsiooniks. Kui ettevalmistused on lõpule viidud, liigume perenaise kabinetti.
Nõukogude ajast pärit esemed, kunagise linnuvabriku punalipp ja tohutul hulgal mustvalgeid fotosid annavad mõista, et Loo aleviku kirevat ajalugu oskab Hilda väärtustada.
"Siia tulles töötasin ühe aasta tapamajas, pärast mida läksin edasi Lagedi kultuurikeskuse juurde haljastusega tegelema," ütleb Hilda, kes kolis Läänemaalt Loole juba 38 aastat tagasi. Tallinna Näidis linnu vabriku kultuurikeskuseks muudetud mõisahoone ümbruses ja saarel töötas ta järjepanu 26 aastat.
"Eks see linnukas omamoodi riik riigis oli," teab Hilda rääkida. "Kui puhkusele läksime, siis lendasime üheskoos 30 rubla eest Musta mere äärde Adlerisse. Tolle aja inimese jaoks oli see midagi enneolematut."
Maja hing
Küllap jättis haljastustöö Lagedi mõisas oma jälje, kuna nüüdisaegses kultuurikeskuses on Hilda juba pea kümme aastat töötanud. "Kui ma õhtul siit ära lähen, siis tunnen, et olen väsinud. Hommikul võin aga juba kell neli rivis olla ning uut päeva alustada," kinnitab ta.
Hilda sõnul on kõige tähtsamad need inimesed, kellega ta koos töötab. "Kollektiiv, sõbrad ja lapselapsed. Kui ma siin enam ei töötaks, siis koliksin Loolt ilmselt ära." See pole kusjuures tühipaljas sõnakõlks, sest kuuldavasti on poja Kakumäel asuvas kodus veel ruumi ühe toa ehitamiseks.
Praegu püsib Hilda veel kindlalt Lool. Ta on rahvakohtunik, Kuusiku tänava kortermaja vanem, kohaliku naabrivalve sektori vanem ning Loo aleviku eestseisuse liige. Kui küsin, kust tuleb kõik see energia, vastab ta endalegi üllatuseks, et ei tea.
Kõrgelt tunnustatud
Suvel, mil tahaks aega pigem õues veeta, korraldab Hilda merelaagreid Neeme külas. Seal toimuvad lõkkeõhtud, kus meisterdatakse ajalehepaberist purjepaate, sõidetakse ATV-de ja mootorratastega ning minnakse pärast ohutustehnikaga põhjalikult tutvumist ise merele.
Lisaks kõigele eelpool toodule on kultuurimaja perenaine olnud juba viimased 20 aastat Jõelähtme Lastekaitse Seltsi liige. Viimased 10 aastat on ta seejuures olnud ase esi mehe ametikohal.
Õnneks ei ole suure südamega proua Männiku tegemised jäänud kellelegi märkamata. 2006. aastal kutsuti ta lastekaitse seltsis tehtud töö eest presidendi vastuvõtule, kuhu ta läks koos lapselapse Otiga. "Pikajuukseline poiss, ta oli väga tubli," meenutab Hilda väikest poissi, kes lõpetas kõrval asuva põhikooli ainult viitega ning õpib nüüd Gustav Adolfi Gümnaasiumis.
