Kas Tõrva võitis valimistel? Tõrva võidab alati!
Saan rahulikult olla kallutamata kõrvaltvaataja ja ajada näpuga järge platvormides ja lubadustes, mitte ei pea valima oma sugulast, naabrit või ema endise klassiõe poega, kuna nad kõik siiralt loodavad mu häälele ja toidupoes või turul on see juba minu eest ära lubatud. Mainin ka selle ära, et olen kandideerinud läinud valimistel korra Rahvaliidu ja Keskerakonna nimekirjades toetajaliikmena.
Et huvilised ei peaks tuhlama vanades ürikutes, siis ütlen, et häälte arv oli 22 ja 5 ning valituks ei osutunud. See kõik aga ei mõjutanud mind vaatamaks pealt, kuidas Tõrva elanikud on eluterve mõtlemisega ja usuvad arengutesse.
Reform juhtigu riiki!
Tegelikult toimuski ju sisuline võitlus kahe erakonna vahel, sest peale Keskerakonna ja IRLi tõsiselt võetavaid linnapeakandidaate ei olnud. Ja siinkohal ei mõtle ma linnapeakandidaate kui inimesi, vaid erakondade esindajaid.
Reformierakonna ideed olid küll nime väärilised, aga kaldusid veidi utoopiasse ning kahtlesin nende teostamise võimalikkuses. Reformierakondalsed olid ka väikeste mööndustega ainsad, kes otseselt tegid vastaste suunas teravat kriitikat. Küsitavad olid minu jaoks nende ettepanekud hariduspoliitikas. Muidugi nii ulmelisi asju nagu Valgas, kus oli plaan keskkooliõpilastelt hindeid ostma hakata, polnud - küll peenemalt sõnastatud, aga ikkagi ilmselt üldse üks kummalisemaid valimislubadusi läbi aegade.
Jutt oli sorav ning noogutama panev. Väljaränne ning järjepidevuse tagamine hariduses ongi väikeste asulate suurimad murekohad ja Reformierakonnaga tuleb siin sajaprotsendiliselt nõustuda. Samas aga, kui juletakse öelda, mida tuleks Tõrva hariduselus muuta, siis tuleks hõigata suurelt välja ka gümnaasiumi direktori kandidaat, kes muutuseid reaalselt läbi viima peaks hakkama.
Maast leitud hunnik hääli oleks garanteeritud, kuna kooli direktori kandidaat väikelinnas ei ole sugugi vähemtähtis kui linnapeakandidaat. Aga nagu olen selgeks saanud, on reformikad osavamad suurt masinavärki juhtima ja nende riigivalitsemine on mulle vägagi meelepärane. Seega usun, et Riigikogu valimistel on toetus nendele oluliselt suurem ja ennustada Ilona Leetmale vähemalt 500 häält - juhul kui ta kandideerib - on pigem pessimistlik pakkumine.
Suure üllatuse serveeris siinkirjutaja jaoks valimisliit Tõrvakad. Pehmelt öeldes tagasihoidliku nimekirjaga valimistele peale minnes võtta volikogu koht ja saada kokku rohkem kui pooleteise mandaadi jagu hääli on kindlasti suurepärane tulemus.
Nüüd on Marko Tamm volikogus 175 inimese häälekandja, mida on näiteks rohkem, kui Eesti riigil on aukonsuleid laias maailmas või justiitsministeeriumis töötajaid.
Järgmiseks korraks soovitaksin ehk taktikana veidi julgemaid ja konkreetsemaid väljaütlemisi - eriti siis, kui ei ole plaanis koalitsiooni saada -, sest tagasihoidlikkus ei ole valimiste puhul alati voorus. Ja muidugi veidi pikemat nimekirja, mis isegi seekord oleks taganud ilmselt teise mandaadi.
Positiivse poole pealt tuleb müts maha võtta ka Riho Karu ees, kes näitas välja poliitilist ülbust ja julges ainukesena vastandada ennast suurtele nimekirjadele. Ilmselt teadis mees isegi, et mandaadi saamine, vähemalt ausal teel, eeldaks Tõrva mõistes ennenägematut reklaamikampaaniat.
Aga tõdemus, et volikogu istungitel istub viis inimest, kelle selja taga on vähem toetajaid kui temal, teeb ilmselt huntidega koos ulgumisest loobunud mehel südame soojaks küll.
Ettevõtluse võidukäik
Valimisvõidud on tihtipeale olulised valitutele ja valijatele ka emotsionaalsel tasandil. Isegi kui kaks erakonda koguvad võrdsel arvul kohti volikogus, on kas või üks hääl rohkem selge valimisvõit ja seega olemasoleva võimu kinnitamine või uue vaibale lubamine.
Seekord tehti Tõrvas asjad selgeks konkreetselt. Pole vaja lohutada ennast juttudega sellest, kuidas ikkagi häälte arv paranes ja jätkatakse vaikselt edasipürgimist, vaid uks löödi võimsalt jalaga lahti, hingedelt maha ja keskpõrandale välja.
IRL tegi seda, mida kohalikud tegelikult uskusid, aga ei julgenud väga kõvasti välja hõigata. Lihtsalt nii tugevalt oli kinnistunud Keskerakonna positsioon linnas.
Mis me saame IRLi valimisvõidust siis järeldada? Eelkõige seda, et Tõrva ettevõtlik (loe: majanduslik) eliit on koondunud ühe mütsi alla. Sellest annab tunnistust see, et kohalikud ettevõtjad ei roninud enam ise nii aktiivselt valimisnimekirjadesse või ei sokutanud sinna oma lähisugulasi.
Kas selle põhjus võiks olla läinud aastate nõrgad isiklikud valimistulemused? Ilmselt mitte. Maido Ruusmanni individuaalne ja IRLi valimisvõit näitab, et Tõrva olulisemad tööandjad on linna arengus ühisel meelel. Ja hallide kardinalidena ei opereeri nad mitte iseenda häälega, vaid nende mõjusfääri jääb oluliselt suuremal hulgal valijaid.
Tõrva sai, mida vaja
Klassikaline me-vajame-muutusijutt on tegelikult täielik möga. Sellega solvavad kandideerivad erakonnad ja valimisliidud valitsevat parteid ja ka nende valijat. Kui on vaja tungivalt nõuda muutusi, siis järelikult on valitsejad teinud kehva tööd ja nende valijad neli aastat tagasi teinud valed valikud. Keegi peaks justkui häbenema! Aga Tõrvas on ju asjad heas korras.
Me ei saa eirata fakti, et Keskerakonna valitsemisajal on teinud Tõrva läbi suured ja väga positiivsed muutused ning kindlasti on olnud Kevade tänav 1 majas kokku käinud seltskond taasiseseisvumisaja üks vägevamaid. Agu Kabrits on olnud vaatamata mõningatele skandaalidele väga pädev ja karismaatiline linnapea ja seda kinnitab ka sel aastal saadud häälte arv.
Tõenäoliselt on Keskerakonna valijates küll palju vanema generatsiooni inimesi, kes on konservatiivsema mõttelaadiga, aga kindlasti mitte ei ole see suhtumine stiilis „ahh, las ta jääb pukki, mine tea mis jama uued kokku keeravad". Neile sobib see, mis Tõrvas toimub, ja kes teaks asjadest paremini kui inimesed, kes on näinud aegade jooksul pealt rohkem linnas toimuvat kui ei keegi teine.
Juba ajalukku kirjutatud?
Väga tore on tõdeda, et Tõrva linna elanik on alati teadlik ja terve mõistusega valija olnud ja teinud nii seekord kui eelmised korrad õigeid otsuseid. Ega eksida ju väga saagi, sest kõik valimistel kandideerinud tõrvakad armastavad oma linna ja loodavad teha kõik endast oleneva, et see veelgi paremaks muuta. Mulle tundub, et Tõrvas ei olegi tegelikult nii populaarne pumba juures oma mannerguga olla nagu paljudes suurlinnades, kus ühe käega jagatakse rahvale ja teisega endale. See on hea, et ei ole välja kujunenud vihast opositsiooni, mida küll Reformierakond millegipärast üritas, ja paljud saavad kasutada oma talenti ja ideid, et asju paremaks muuta ning koostööd kõigest ülimaks pidada.
Polegi oluline, et nimekirjades on ka häältepüüdjaid ja poliitiliselt vähempädevaid inimesi, sest isekeskis saadakse kiiresti aru, kes on need tegijad, kes suudavad endast rohkem pühendada projektide elluviimisele.
Ei julge küll loota, et volikogu hakkab otsuseid võtma vastu ühehäälselt, aga näen tulevases linnavalitsuses ja volikogus tohutut potentsiaali saada kõige ühtsemaks ja poliitiliselt teadlikumaks linna ajaloos. Tõrva võit on igal juhul kindel! Ja kuhjaga häbi uuele volikogule, kui nad mu sõnu proovivad ümber lükkama hakata.
