17. oktoobril seadsin sammud Haljala raamatukogu poole. Olin juba eelmisel nädalal märganud kuulutust, et raamatukogus tähistatakse armastatud helilooja Raimond Valgre 100. sünniaastapäeva. Ja et üritusele on oodatud kõik! Läksingi. Uksel võttis mind vastu lahke raamatukoguhoidja Elve Veldi.
Ahti Bachblum tutvustamas Raimond Valgre elu ja loomingut. Foto: Maiga Parksepp
FOTO: Haljala Valla Sõnumid
Prouad kirjandusringist olid juba enamjaolt kõik kohal ja valisid istumiseks kohti.
Raimond Valgrest oli kutsutud rääkima Ahti Bachblum. No kes sobikski paremini andma ülevaadet ühe tundliku kunstiinimese elust kui mitte teine tundlik kunstiinimene. Ahti suutis üllatada Raimond Valgre selliste elulooliste faktidega, mis tavaliselt kajastamist ei leia; ta andis näitlejameisterlikult edasi Valgre kirjavahetuse armastatud Niinale ning loomulikult suutis ta silma pisarale kiskuda oma imeilusa pillimängu ja lauluga. Nii mõnigi külaline leidis, et tuntud laulu „Saaremaa valss" originaalversioon kõlab paremini ja hingelisemalt, kui üldtuntud Gennadi Podelski muudetud variant. Ahti esituses kõlasid paljud armastatud laulud - „Muinaslugu muusikas", „Viljandi paadimees", „Tiiu, Tiiu", „Ei suutnud oodata sa mind" jne.
Kui Ahti etteaste lõppes, võis uudistada näitust, kuhu olid välja pandud raamatud heliloojast, aga ka tema kirjad ja joonistused; sooja kohvi ja teed nautides ning küpsistega maiustades vaadata filmi „Need vanad armastuskirjad" Raimond Valgre elust ning lihtsalt vahetada elamusi ja arvamusi Valgre muusikast ja Ahti Bachblumi etteastest. Sellega nõustusid küll kõik osalenud, et Ahti ettekanne vääriks palju suuremat publikut, kui seda on Haljala kirjandusringis.
Suur tänu Elve Veldile ja Ahti Bachblumile, kes selle kauni ürituse korraldasid. Meeleolu oli veel mitu õhtut selline kurbmagus Valgrehõnguline.