Arhitektuuriinstituuti astus Mihaela seepärast, et nagu kõikidel noortel, oli temalgi tahtmine maailma milleski paremaks muuta. „Ma ei tahtnud mitte maailma, vaid selle maailma detaile paremaks muuta," täpsustab Mihaela, lisades, et arhitektuuri kaudu saab seda kõige paremini teostada. „Arhitektuur ei õpetanud mind mitte niivõrd projekte tegema, kuivõrd õpetas elu," kinnitab Mihaela, kes leiab, et maailma muuta saab just oma kogemusi noortele edasi andes.

Kaasaja arhitektuuri hindab Mihaela üsna üheselt, et selles pole midagi ilusat, kuna kõik mõtlevad üksnes raha peale.

Mihaela töö ei piirdu vaid noortega, oma arhitektuurialaseid teadmisi rakendadab ta ka noortekeskuse õdusamaks kujundamisel.

Kohila keskkonda nimetab Mihaela arhitektuurseks, mis oma puumajade tõttu eriti meeldib, sest ta on just vana etnograafilise arhitektuuri spetsialist. Ja kuigi on alevis ka palju uuemaid hooneid, on needki nagu Mihaela nimetab „vana moodi tehtud".

Kohila meeldib Mihaelale ka seetõttu, et kuigi ta ise on pealinna tüdruk, siis suured linnad talle ei meeldi. Meeldib hoopis väike koht, sarnane sellega, kus elas Mihaela vanaema ja kust ise iga päev rongiga 30 km kaugusele Kišinausse sõitis.

„Kõik on siis mugav: inimesed sõbralikud, teenindajad toredad. Tundub, et siinne rahvas armastab seda, mida teeb - olen praegu nagu kodus, Kohila on minu jaoks kui muinasjutt," võtab Mihaela kokku.