Kool on meie ühine asi

Koolivaheajal toimus gümnaasiumi hoolekogu koosolek. Võeti vastu pedagoogide vaba ametikoha täitmiseks korraldatava konkursi kord, arutleti erinevatel koolielu teemadel ja tehti ka mitmeid ettepanekuid.

Kurvastav tõsiasi on, et mitmetes seltskondades on kombeks õpetajaid laste kuuldes arvustada. Kõigil on oma head ja vead ning vigadest vabad pole ka õpetajad, kuid laste kuuldes õpetajaid paika pannes tehakse kahjuks karuteene just omaendi lastele. Kui kodus öeldakse, et õpetaja ei kõlba kuhugi, siis annab see õigustuse ka antud ainet mitte õppida ning õpetajaga lugupidamatult käituda.

Õpitakse aga ju siiski iseenda oleviku ja tuleviku heaks ning lüngad teadmistes võivad edaspidi valusalt kätte maksta. Lapse probleeme tuleb kindlasti tõsiselt võtta. Kui õpetajate suhtes on pretensioone, tuleks neid arutada täiskasvanutega, kes selles osas midagi ette võtta saavad: kooli juhtkonnaga, sotsiaalpedagoogiga või hoolekogu liikmetega. Ei maksa ka unustada, et väiksesse maakooli õpetajate leidmine ei ole lihtne ülesanne, niisiis hinnakem ja toetagem neid, kes meil olemas ja võtkem uued tulijad sõbralikult vastu.

Paaris koolis Eestimaal on katsetatud kooliskäimise vabatahtlikuks muutmist: kooliskäimine pole kohustuslik, kuid hinded peavad olema korras ning kontrolltööd tehtud, muidu klassi lõpetada ei saa. Milliseid muutusi see koolielus kaasa tõi? Üllatuslikult mitte mingeid. Õpilased käivad ikka tundides, sest kahjuks ei ole targaks saamiseks mingit oluliselt paremat lahendust välja mõeldud, kui igapäevane õppetöö. Küllap aga aitab selline lähenemine paremini mõista, miks mitmed fi losoofi d on defi neerinud vabadust tunnetatud paratamatusena. Meie koolis ei ole küll lähiajal plaanis samalaadset eksperimenti ette võtta.

Hoolekogulised leidsid, et peaks tegema koolituse tänapäeva elu ohtudest nii lastele kui vanematele. Kool ei eksisteeri suletud süsteemis, kõik hea ja halb, mis on ümbritsevas elus, jõuab ka koolilasteni. Kui meie kooliajal oli vaid alkohol ja suitsetamine pahed, mille eest meid hoiatada, siis praegu on valik igati rikkalikum. Niisiis oleks tervitatav, kui õpilastega tuleks kohtuma kiirabiarst, kes kõige otsesemalt teab, milleni võib erinevate mõnuainete tarvitamine viia.

Juttu tuli sellestki, et päris keeruline on korraldada klassiga väljasõite. Ega see polegi tegelikult klassijuhataja ülesanne, initsiatiivi võib näidata ka keegi lastevanematest.

Keeruline on jõuda üksmeelsele otsusele mineku sihtkoha osas, veel keerulisem rahakorjamisega toime tulla. Kõik ei suhtu ühtviisi kohusetundlikult. Kui viimasel hetkel keegi teatab, et ta ikkagi ei tule, tuleb jällegi summa ringi jagada ja teistelt tulijatelt puudujääv summa lisaks korjata. Hinnakem siis seda, kui õpetajad meie lastele midagi toredat korraldavad ning aidakem omalt poolt võimalust viisi kaasa.

Kool on meie ühine asi. Koolil saab õpilasega suhe läbi 12 aastaga, kuid lapse elus hakkama või mitte hakkama saamine valmistab vanematele kas rõõmu või peavalu kogu elu. Süüdlasi ja vabandusi on alati võimalik leida, kuid kas tasub sellele energiat raisata? Parem on teha koostööd, et koolis oleks rohkem rõõmu, kui muret.