Koeru kandi tavad ja uskumused: Mida peeti heaks ja mida halvaks endeks
Kui jõululauba ja uueaasta öösi on mets härmas, siis pidi väga palju inimesi surema.
I - 38, 345/24. R. Viidalepp < Karl Vanus, 84-a, Koeru. (1965)
Kui hommikul vara koidu ajal kuuldi sepipajas kõlksimist, siis teati kohe, et külas on keegi surnud. Puutöömees tegi kodus kirstu ja lauad löödi kokku sepal tehtud naeltega. Naelad aga tehti enne valget hommikul valmis, aga mis selle põhjuseks oli, ei tea. Surnu lamas senikaua lavatsil, kuni kirst valmis tehti. Enne ei pandud surnut kirstu, kui toimus pühalik toiming ja lugeja õnnistas ja pühitses tema uue maja ära, millega tal tuli minna esivanemate riiki. Pääle pühitsemist tõsteti surnu kirstu.
Sajandi alguses on pandud minejale kaasa mitmesuguseid esemeid. Suitsumehele piip ja tubakakott, viinasõbrale viina, lonkajale kas kark või kepp ja mõnele veel sõrmus sõrme, et teises riigis nähakse, et ta ei ole prii mees või naine. Vagadele ja jumalakartlikele on pandud kas lauluraamat või muud usklikku kirjandust kaasa ja just seda, millist talle leeripühaks oli kingitud. Seep ja rätik pandi enamasti kõigile.
Kui mindi matusemajast surnuga teele, siis vaadati hoolega, kes oma küla piires esimesena vastu tuleb, kas meeste- või naisterahvas, või mõlemast soost koguni. Nõnda pidid siis sooliselt olema järgmised lahkujad külast viimsele teekonnale. Kui kedagi vastu ei tulnud, oli külarahval hea meel: polnud niipea külast lahkujat.
RKM II 382, 25, 44, 45. - A. Haavasalu käsikirjast (1985)
Häid ja halbu endeid
Kui kuhugi oli tarvis asjaõienduseks minna ja omas tänavas esimene vastutulija oli vanaeit ja tal midagi käes ka ei olnud, siis peeti parem minemata jätta seekord. Kui aga vastu tuli noor ja tal veel midagi käes oli ja oli veel vastassugupool, siis võis kindel olla, et kõik läheb hästi ja minemata ei tohigi jätta.
A. Haavasalu. RKM II 382, lk. 25. (1985)
Iseäranis mõnda inimest on ennemalt kardetud, et kui näeb, teeb loomadele kurja. Et mõni haigus pidi tulema või piim hakkab venima. Siis käidud, võetud salaja sealt perest, kus „kuri silm" arvatud olema, looma karvu või vana kaltsu ja suitsutatud, siis ei mõju. Kui keegi juhtunud põrsast vaatama ja seda kiitnud, siis öeldud kiitjale, aga salaja: „Laku põrsa p----t!" Siis ei ole jälle põrsal midagi viga olnud.
Pille Kippar < Anna Jõe, Koeru al. - KKI, 38, 190-193. Käsikiri. (1965)
Tavaliselt on, et kana ei laula ju kuke moodi. Aga olen näinud, kuidas kana püüab kuke moodi laulda. Niisugune kana hävitati kohe ära, sest tema oma lauluga pidi tooma loomaõnnetust. Arvati ka seda, et kana kuulutab peremehe surma.
Olin poisikene, kui naabriperes minust noorem poiss Villu ära suri. Puusärki panemisel ütles lapse ema: „Seda see kana laulmine tähendas."
Peremees, kes vihkas kasse ja neid isegi hävitas, sellel ei õnnestunud hobuste pidamine.
Kui talus juhtus keegi nägema nirki ja selle maha lööma, siis seda värvi lehma õnne enam talus ei olnud. Nirki peeti majapidamises esinedes heaks endeks lehmapidamises.
A. Haavasalu. RKM II 382, lk. 40, 48. (1985)
Esimest piimasuppi [pärast lehma poegimist esimesest piimast] ei tohtind enne süia, kui olid suutäis leiba võtnd. Kui kõhud täis, siis löödi kopsti lusikaga otsa ette ja öeldi: koor kokku klopsti, tänavu oli pull, tulevaasta lehm. Tüdrukud tegid sedasi. Emale julgesime küll lüia, aga isale ei julgend.
KKI - 38, 408/34. R. Viidalepp < Jaan Ojamaa, 78-a., Vahuküla. (1965)
Lühendid: RKM - Riiklik Kirjandusmuuseum; KKI - Keele ja Kirjanduse Instituut
