Tõrva meesansambel juubelite laustule all
Nende 45 aasta jooksul on Tõrva meesansamblist nõnda palju juubeliverstaposte mööda tuhisenud, et ega enam hoobilt ei ütlegi - mitmes see siis nüüd oli? Ja ega postidelt numbreid ka sellise kiiruse juures enam lugeda ei jõua! Kas polnud mitte üheksas (niisama palju kui 0n Tõnise ansamblis mehi), see aga tähendab, et tulemas on peagi üks õige priske ja eriti ümmargune verstapost, mis juba täna selge ilma silmaga kõrgemalt kohalt veidike paistab Kui liikuda edasi kas või teosammul, kilomeeter aastas, ka siis oleks see tee, mille meesansambel on läbinud juba pikem kui maraton. Juubelite puhul on kombeks korraks kiirus maha võtta ja peatuda - tagasi vaadata tuldud teele.
Meesansambli maraton on liiga pikk selleks, et siin sõnadega seletama hakata. Tunduvalt lihtsam on teha seda ehitajate kombel graafiliselt ( on ju tegemist ehitusettevõttes sündinud ansambliga).
No näiteks joongraafikuna, kus juubelid on maha märgitud verstapostidena. Stardijoone tõmbaks Lasnamäe laulukaare alla - kohta, kust on alguse saanud kõik meie viimased ühisettevõtmised. See unikaalne laululava ja eestimeelsuse sümbol valmis sel samal ajal, kui Tõrvas sündis KEK- i meesansambel. Juubeliverstapostid sellel ansambligraafikul seoks logode ja laulude abil nende ammuste, unustamatute hetkedega. Toon mõned näited.
Teise verstaposti (10a) külge riputaks Gruusia reisi logona veinisarve ja kordaks Batuumis, Adžaari Riiklikus Draamateatris lauldud ehtsat mägilaste rahvalaulu „Tšonguro".
Kolmanda peatuse (15 a) teeks Kiievis Dnepri kõrgel kaldal koos Tallinna Haridustööliste Naiskoori ja meesansambli kõige suurema sõbra ning õpetaja Ants Söödiga. Laulaks seal, suurlinna panoraami taustal „Kalevite kantsi" professori õpetatud sõnadega (st slaavi varianti).
Neljas peatus (20 a)toimuks Praha kurikuulsas „Karika" kõrtsis. Logoks võtaks kahe kange mehe portreed seinalt: vahva Švejk kõrvuti kärbeste poolt kaunistatud keisrihärraga. Seltskonna tungival soovil tuleksid taasesitamisele kõik ansambli repertuaari kuuluvad joogilaulud.
Seitsmes pikem peatus (35 a) leiaks aset ligi 1oo km pikkuse Trondheimi fjordi kaldapealsel, kohal kus Tõrva rahvakooli ja meesansamblit võeti vastu nagu päris oma kodus - majutati peredesse.
Laulda seal Põhjala kargel rannamäel sobiks meie oma kodusooja A. Uustulndi laulu „Kodu rannamäel". Tänavuse juubeli (45 a) logoks valiks Eiffeli torni Ruhnu saarelt. Tuletorni sellepärast, et „laululaev" püsiks kindlalt oma kursil. Aga Ruhnu, kui meesansambli juubeliaasta „oma saare" - kõige mõnusama ja kõige põnevama esinemispaiga käesoleval hooajal. Seal tornis, pilvepiiril, laulaks sellele suurele merele ja tema pisikesele pärlile naabri-Virve „Merepidu", lugu, mida rahva soovil tuli kontserdil korrata. Need olid mõned põgusad meenutused sellelt maratoniteekonnalt, hetked, mis ei taha kohe mitte kuidagi meist maha jääda, kuigi need aastad koos ajaga on ammu lännu, mis lännu.
Aga tee, see lookleb aina edasi üle rõõmude ja murede ning keegi meist ei tea, kuhu ta lõpuks välja jõuab. Ehitusgraafikutel tähistatakse etappe, mis eriti olulise tähtsusega - punase joonega. Meesansambli tegevusgraafikul kasutaks punast värvi tänaste ettevõtmiste puhul, sest algus on ju alati täna!
Möödunud juubeldamistest sai nüüd üht-teist räägitud, aga kui avaks veidi ust ka tulevikku. Mida aeg edasi, seda aina hullemaks kipub minema ja mitte ainult selle läheneva viiekümne pärast. Ainuüksi järgmise 12 kuu jooksul jätkub ansamblil juubeldamist vähemalt seitsmel põhjusel, on algamas tõeline juubelite periood. Ja siit nad tulevad! Kalju Kirsimäe (85), Tõrva meesansambli „lipulaev". Mees, kelle elu ja õnn on lapsepõlvest saatiolnud seotud muusikaga. Laul ja pillimäng on teda eluteel alati saatnud ja seda ka rasketel aegadel.
Teenekas pedagoog, kes on jaganud tarkuseteri sadadele õpilastele ja enamus neist kummardavad teda elu lõpuni.
Kõigi loodusseadustega kooskõlastatult on see kullaväärtusega Kalju maakonna hariduspõllult kantud „kinnisvararegistrisse".
Tõnis Ainso (80), tema see „peasüüdlane" ongi selles, et poistest on saanud laulusõltlased, kes rohkem kui pool oma elust ja vabast ajast on „raisanud" kooskäimise ja -kõõrutamise peale. Kui spordiga võrrelda, siis võime öelda, et tiimi peatreener on oma laheda ja lepliku meele ning sooja südamega osanud võita kõik selle poole sajandi pikkuse „Tour of Music" etapid. Vaid tma mõistab ja suudab koos hoida nii metsikult erinevatest egodest ühtset ja võitmatut (loe: lahutamatut) meeskonda. Kollektiiv, kellest siinjutt käib, on eelkõige Tõnise ansambel (Aakre metskonna raiebrigaad) ja alles seejärel oma asutuse (KEK), oma linna (Tõrva) ja oma piirkonna (Helme) patrioot.
Ants Kalpus (80), teenekas laulu- ja pillimees. Koos oma võrratult optimistliku „Manniga" on ta Mulgimaa tõeliseks uhkuseks. Teist nii laulule ja lastele pühendunud perekonda, kus järglased saadetakse eluteele vaid kullatud medalite ja laululahingute võitjatena annab küll otsida.
Aksel Arjak (80), mõnusa hääle ja iseloomuga bass, kes ealeski ei passi. Kuldsete kätega meistrimees, alati valmis sulle appi tulema. Kord uue aasta lävel kinkis igale kaasvõitlejale ehtsast kadakast omavalmistatud õnnemedali ja juubeli puhul kikilipsud, selleks, et püsiks üksmeel j valitseks rahu maa peal ( st ansambli proovides). Teda võib täie õigusega nimetada meesansambli rahupreemia laureaadiks.
Aadu Kaasik (75), teist sellist meest vist küll ei leidu: pikaajaline kooli- ja koorijuht, paljude rahva südame võitnud laulude autor ( nii viisi kui sõnade), mitmekülgne pillimees ja -õpetaja, solist ja ansamblitugi paljudele kollektiividele jne. Tänu temale ja ta lauludele on Tõrva meesansambel kahel korral järjest Kagu-Eesti laulupäevade „lahinguväljalt" naasnud Rooma (loe: Tõrva) kilbiga.
Arvo Odras (75) , mees kes omal ajal on liigutanud suuri „laevu" ja kimanud mööda raskeid ralliradasid ning kui vähegi võimalik, siis ikka koos lauluga. Ka meesansamblis ei ole ta mitte „viies ratas vankri all". Baritone on tiimis alati olnud nii nagu A. Oidi laulus: „Aga meid oli kolm - kanged poisid kõik.." „Sõnnikese sünnipäevadel" esineb Arvo tavaliselt solistina ja siis ei väsi rahvas teda kiitmast.
Enno Jaani ( 75), see mees võiks vabalt laulda igas häälerühmas, aga kuna ta jäi tundidesse hiljaks, siis tuleb tal nüüd „maadelda" kõige raskemas kategoorias, pista rinda kõige madalamate nootidega. Ka nendega saab ta Lurichi kombel edukalt hakkama. Enne Tõnise ansamblisse tulekut haris ennast korralikult tervelt üheksas laulukollektiivis ja nüüd jääb tarkust üle veel teistegi jaoks. Ta mõistab hästi lugeda, olgu need siis noodid, projektijoonised või mesilaste tantsusammud.
Kui võtta kõik need Tõrva meesansambli maratonaastad kokku, siis võiks seda teha „Kaunimate aastate Vennaskonna" kombel küsides iseendalt, et millised nendest 45-st on siis olnud need kõige ilusamad? Meie arvamus langeb kokku tartlaste omaga - need on veel ees! Vanemuise vennaskond, kes on koos laulnud ka juba 21 aastat, soovitab kõigil niimoodi mõelda, ole sa siis 10- või 80-aastane: „Elu on näidanud, et mida aasta edasi, seda paremini mõistame ennast ja enda ümber toimuvat. Kaunimad aastad koosnevad hetkedest ning neid hetki on aina rohkem ja rohkem, kui oskad näha ilu ja elu."
Muidugi on olnud eriliselt ilusaid aegu ja aastaid (noorus ei tule ju iial tagasi!), kuid käesolev on kahtlemata olnud üks ilusamaid, vahest isegi lausa imeline oma jalustrabavate hetkede poolest. Aga miks me ei võiks ka järgmistelt sedasama kõige paremat oodata?
Tuleb vaid ise vastu minna ja mitte istuma jääda. Püüan tuua siin vaid mõne näite selle aasta imelistest hetkedest.
Valga kultuurikeskuses toimunud Kagu-Eesti laulupäeva finaalis, esinejate arvustamisel lausus Toomas Voll, üks Eesti tunnustatumaid selle ala autoriteete Tõrva meesansambli kohta järgmised sõnad: „Siin polnud küll midagi kirjutada (loe: vigu loetleda), pane pliiats käest, sule silmad ja naudi seda saundi, seda kooskõla.". Selle peale ei mõista kohe midagi muud öelda, kui vast ainult Henry van Dyke sõnadega, et metsad oleksid väga vaiksed, kui laulaksid vaid need linnud, kes teevad seda kõige paremini.
Kaks järgmist sellist hetke on pärit paradiisisaarelt Ruhnult, kus ansamblil oli suurepärane võimalus esineda kahes väga erilises ja erinevas paigas - laadaplatsil ja kirikutes. Liise talu ajaloohõngulises õues, mõnusas laadameeleolus toimunud kontserdil vaheldusid laulud Tõrvast, tantsud Audrust ning pillilood mõlemalt poolt. Kui me oma lauludega „metsast välja mere äärde jõudsime", hakkas tuul (loe: aplaus) tõusma nagu enne tormi. Ja torm tuligi - selleks sai naabri Virve „Merepidu" ( autor on laulus peo all mõelnudki tormi). Lugu tuli kordamisele ja seda juba laulu- ja tantsupeo moodi, ühiselt, kõik koos. Audru tantsuansamblil olid „Merepeo" sammud juba kodus selgeks õpitud, aga laadarahvas seadis need tantsupeolt paika.
Nii ei saanudki see suurepärane merepidu lõppeda enne, kui koit hämarikule käe ulatas. Kui niimoodi laulud kuulajateni jõuavad ja kui järgmistel päevadelgi veel häid sõnu kuuled, siis tunned, et kõik eelnev vaev ja kulud on kuhjaga kaetud.
Laulda Ruhnu kirikutes, mida Jüri Aarma nimetab lausa oma seitsme maailmaime hulka, oleks väljakutse ka kõige profimatele. Vana kirikut (1644), mida loetakse üldse vanimaks säilinud puitehitiseks Baltimaades, kasutasid ruhnlased peale uue kiriku valmimist (1912) ainult väga pidulikel juhtudel.
See, et meesansamblil avanes võimalus pärast teeneka kirikuõpetaja Harry-Johannes Reinu (87 a) jumalateenistust Ruhnu uues kirikus, laulda ka iidses ajaloolises templis oma lihtsaid kodulaule, oli eriliseks tunnustuseks meesansamblile ja Tõrvale.
Selliste imeliste hetkede loetelu võiks veel pikalt jätkata. Kahjuks ei mõista sõnadega nende hetkede tegelikke elamusi edasi anda, saab vaid põgusalt vihjata, ei idagi enamat.
30 aastat tagasi, ansambli kolmanda juubeli ajal raius kroonikakirjutaja Rudolf Enne raamatusse sellised read: „Meie arvates on suurim kordaminek selles, et täna, 15 aastat hiljem, oleme ikka veel laval, sealjuures ei ole meie koosseis olulisel määral muutunud..."
Kroonik lähtus ilmselt tõeterast, et ainuke püsiv asi siin ilmas on muutumine. 15 aastat samas koosseisus - midagi nagu oleks pidanud teisiti olema! Täna, kui oleme jõudnud kolm korda kaugemale, pole vaja uusi sõnu, võib lihtsalt märkida: loe lk. 50 (15 a juubel) ja lisada PS: kümnest asutajaliikmest on nelja edutatud ja nad laulavad nüüd kõige kõrgemas kooris."
Erandid on alati lubatud ja vaid kinnitavad reeglit. Ka maestro Tõnis kuulub nende hulka: ta on mees, kes on tulnus Taara tammikuste ja teinud poisid sarveluusta!
Täname kõiki teekaaslasi, kes on aidanud tabada imelisi hetki!
Tõrva meesansambel on jätkuvalt laval ja tema kaunimad aastad veel ees.
Eduard Nigol, ansamblivanem (tegelikult kõige noorem)
